Tulin Su valgustamata toa ukse taha
siira sooviga, leian Sind siit
tahtes öelda mida praegugi vist tahan
juustes rippumas „ lootuse niit“
Kojutulnute lärmist täitus korraga maja,
justkui mürtsuga helises õhk.
Peale mind käis nii üks kui teine, sind vajas
tuba tühi kui pehkinud põhk
Tahaks ikka ja jälle seista Su ukse taga
ootamas Sind seda avama,
aga Sa ei ela enam selle ukse taga
ja ei tule Sina seda avama
Sellest ajast on möödunud mitmeid kümneid aastaid,
loen vaid lehest, kuhu viinud sind Su elutee.
Pole näinud Sind vist juba sada aastat
ei tea kumbki kuidas teine elab, mida teeb
ja taas kohtumisel valdas taas mind sama tunne
nagu tookord mõnekümne aasta eest
Sinu kõrval oli omane ja turvaline tunne,
„seinad“ mida kaasas kannan kukkusid mul eest…
No comments:
Post a Comment