Sa seisid seal

 õhtu valguses,

kui punetav 

päikese kuma.

Sa  seisid

seal selleks,

et ma leiaks

sind sealt…

Sa  isegi

 ei teadnud,

 et seisad

seal selleks,

et mina,

habras ja õrn

noor ja arg

sind leiaks…

Ja siis me läksime

koos

käsi käes,

kõrvuti

või üks ees

 ja teine  esimese järel

ja vastupidi,

läbi tulekuma,

läbi jäise järve,

läbi põletava valu,

ikka üks ees,

teine järel

või käsikäes,

või teineteise kõrval.

Sa seisid seal

 õhtu valguses,
kui punetav

päikese kuma...

Oled ammu

vana ja hall

veidi küürus

ja liipav,

kuid mu

silmade taga mälupildis

seisad sa ikka

sellel välul

 õhtu valguses

kui punetav

päikse kuma,

õhetav,

noor

ja

unistav....

Kes ma olen

ja kust ma tulen?

Olen tulnud

läbi keerulise

käänulise raja,

 saand muhke ja lohke,
saand silutud

 ja üles ässitatud,

maha surutud

ja üles upitatud.

Kust ma tulen,

 ikka oma lapsepõlvest

ainsana armastatud,

hoitud ja hellitatud,

kurjustatud ja karistatud...

Käinud juba

üsna pika tee,
kaotanud vanemad,

mitu kallimat ja sõpra.

Nad on ikka veel

mu kõrval ja kaasas,

 mu  armsates asjades,

mida kaasas kannan

ja mälestustes hoian.

Mälu vahel  auklik on

 siis neid avasid täidavad

mu armas pianiino

 ja  raadio ja mõni pilt,

kallis riidekirst,

laud või tool.

Kust sa tuled

 ja  kes sa oled,

 et mu lapsepõlve

 tahad ära visata.

Sa oled mu noorusmaa

rüütel ja turvamees,

vahel karune,
 vahel hell.

Su hingamis
 taktis ma talitan,

Su südamerütmis
ma sünnitan,

me ühist elu
ja olemist.

Ära viska ära

mu lapsepõlve,

siis lahustun ära

ja mind...
 enam pole..

Ma ei tea,

 kas olen
 sulle andestanud,

 juu siis ei ole,

 kui mind  häirib,

  et sa istud siin,

 kui elav etteheide.

Sa ajasid mind taga

kui puurist
pagenud looma,

tirisid  riideist mind

ja mõnitasid
 ja alandasid

ja võtsid ära
mu viimase raha.

Ma pidin su pärast

olema hulga aega

söömata,
 õrn, noor ja kaitsetu

nagu siis olin.

Ma ei tea,

 kas olen
 sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
kui sa istud  siin

mu kõrval,

 kole ja vana

ja ärajoonud
 ja räpane,

 kui elav etteheide,

tuleb mulle meelde,

kuidas  sa
30 aasta  eest,

olid ülev ja ülbe
hirmutav ja võimukas,

mis on sööbinud ,
mu mällu

kui karjuv ebaõiglus

 ja ülekohus.

Ma ei tea,

 kas olen
sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
 kui sa istud  siin

mu kõrval
on taas valus,
on taas hirm.

Ma ei tea,

 kas olen
sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
 kui sa istud  siin
minu kõrval
 kui elav etteheide,
imbub minusse
teadmine,
et ma
 ei oskagi vist
veel andestada...

Nii palju

on juhtunud,
mu sees ja mu ümber,
et lõpuks on tunne,
et on üks suur ämber, 
mille põhjas tunnen
end uppumas.

Olen siis eemal
kõigest,
mis mu sees
ja mu ümber,
et saada üles
pinnale taas


 Olen väsinud
 tüdinud
 ja lained
üle pea, 
jaks on otsas, 
väsimus 
siruli veab,
 hing ikka 
miski ihkab,
 aga keha
 välja ei vea