Thursday, March 8, 2018

Naistepäev 2018


Katsin laua,
sest kes mulle ikka katab
Tegin süüa,
sest kes mulle ikka teeb
Ostsin lilli,
sest keegi ju teine ei osta
Ja nii suur  rõõm
 oli  õisi  pihkudesse pista,
silmad säramas, hing avali
 ja meel ülev
ning õitsev.
Sai pilti see söök,
mis ilus sai nii,
et hinge matab,
Sest lihtsalt
 ei raatsinud
 enne süüa,
kui polnud hetke
taband
 enne,
kui toit 
saab otsa
Ja hing laulis
jagades lilli ja pilti
Ja päev veeres
 öösse
ja süda sai rahu...

Kasutaja Marju Reismaa foto.

Monday, April 3, 2017

Sa seisid seal


 õhtu valguses,
kui punetav 
päikese kuma.
Sa  seisid
seal selleks,
et ma leiaks
sind sealt…
Sa  isegi
 ei teadnud,
 et seisad
seal selleks,
et mina,
habras ja õrn
noor ja arg
sind leiaks…
Ja siis me läksime
koos
käsi käes,
kõrvuti
või üks ees
 ja teine  esimese järel
ja vastupidi,
läbi tulekuma,
läbi jäise järve,
läbi põletava valu,
ikka üks ees,
teine järel
või käsikäes,
või teineteise kõrval.
Sa seisid seal
 õhtu valguses,
kui punetav
päikese kuma...
Oled ammu
vana ja hall
veidi küürus
ja liipav,
kuid mu
silmade taga mälupildis
seisad sa ikka
sellel välul
 õhtu valguses
kui punetav
päikse kuma,
õhetav,
noor
ja

unistav....

Thursday, March 30, 2017

Kes ma olen


ja kust ma tulen?
Olen tulnud
läbi keerulise
käänulise raja,
 saand muhke ja lohke,
saand silutud
 ja üles ässitatud,
maha surutud
ja üles upitatud.
Kust ma tulen,
 ikka oma lapsepõlvest
ainsana armastatud,
hoitud ja hellitatud,
kurjustatud ja karistatud...
Käinud juba
üsna pika tee,
kaotanud vanemad,
mitu kallimat ja sõpra.
Nad on ikka veel
mu kõrval ja kaasas,
 mu  armsates asjades,
mida kaasas kannan
ja mälestustes hoian.
Mälu vahel  auklik on
 siis neid avasid täidavad
mu armas pianiino
 ja  raadio ja mõni pilt,
kallis riidekirst,
laud või tool.
Kust sa tuled
 ja  kes sa oled,
 et mu lapsepõlve
 tahad ära visata.
Sa oled mu noorusmaa
rüütel ja turvamees,
vahel karune,
 vahel hell.
Su hingamis
 taktis ma talitan,
Su südamerütmis
ma sünnitan,
me ühist elu
ja olemist.
Ära viska ära
mu lapsepõlve,
siis lahustun ära
ja mind...
 enam pole..




Wednesday, March 29, 2017

Ma ei tea,


 kas olen
 sulle andestanud,
 juu siis ei ole,
 kui mind  häirib,
  et sa istud siin,
 kui elav etteheide.

Sa ajasid mind taga
kui puurist
pagenud looma,
tirisid  riideist mind
ja mõnitasid
 ja alandasid
ja võtsid ära
mu viimase raha.

Ma pidin su pärast
olema hulga aega
söömata,
 õrn, noor ja kaitsetu
nagu siis olin.

Ma ei tea,
 kas olen
 sulle andestanud,
ju siis ei ole
sest iga kord,
kui sa istud  siin
mu kõrval,
 kole ja vana
ja ärajoonud
 ja räpane,
 kui elav etteheide,
tuleb mulle meelde,
kuidas  sa
30 aasta  eest,
olid ülev ja ülbe
hirmutav ja võimukas,
mis on sööbinud ,
mu mällu
kui karjuv ebaõiglus
 ja ülekohus.

Ma ei tea,
 kas olen
sulle andestanud,
ju siis ei ole
sest iga kord,
 kui sa istud  siin
mu kõrval
on taas valus,
on taas hirm.

Ma ei tea,
 kas olen
sulle andestanud,
ju siis ei ole
sest iga kord,
 kui sa istud  siin
minu kõrval
 kui elav etteheide,
imbub minusse
teadmine,
et ma
 ei oskagi vist
veel andestada...

Wednesday, March 15, 2017

Nii palju

on juhtunud,
mu sees ja mu ümber,
et lõpuks on tunne,
et on üks suur ämber, 
mille põhjas tunnen
end uppumas.


Olen siis eemal
kõigest,
mis mu sees
ja mu ümber,
et saada üles
pinnale taas



 Olen väsinud
 tüdinud
 ja lained
üle pea, 
jaks on otsas, 
väsimus 
siruli veab,
 hing ikka 
miski ihkab,
 aga keha
 välja ei vea

Sunday, November 20, 2016

PAHA

Kui ma küsin, olen paha,
kui ei ei küsi, olen paha,
 kui ma teen, siis olen paha,
kui ei tee , siis olen paha.
Kui ma miskit teha tahan,
siis ma ikka olen paha.
Kui ma polegi nii paha,
räägitakse siis mind pahaks.
Mõne  hulgas on mul paha,
seda jama ma ei taha..
et ei iial tea ma
mida  tegema pean ma.
Olen rõõmus, siis öeldakse,
 mis ma irvitan,
olen tõsine, siis öeldakse,
et mis ma mossitan.
Polda rahul minu näoga,
ega ühegi mu teoga.
Siukest vingu täis on toad,
nagu hapuks läinud oad...
Oleks justkui lõhkelaengul,
häid ja paremaid on aegu,
aga  mõni päev on tunne,
oleks parem kui ei tunneks..
Enam lihtsalt ma ei taha,
olla ometi nii paha.

Tuesday, June 28, 2016

Ta

 kõrval on mõnus,
 ta käed loovad kulda,
 kasvõi maarammust,
  ta poole saab vaadata üles,
 ja tunda end väikse
kuid  kaitstuna
ta olemine on muhe ,
ja kui on mure
ta selgitab selle
ja välja tuleb
plaanidega,
 mis endal pähe ei tule
Kuid ta sõnad  on vahel, 
nii kuradi valusad
ja mõtted võimatud taluda,
kuid kui ta nurrub mu kõrval,
ja unustan nõnda,
 hetk tagasi ta
 vaimu mul valutama pani.
Me koos käinud
 palju teid,
mõned neist
 käänulised ja kõverad,
 üles ja alla mäest
 meid viinud need
teed.
Me  pea uppunud olnud
 ja taas välja tulnud
ja ikka kõike  koos
 ja käsi käes,
rühkinud.
Ta istub mu kõrval
Ja nohiseb õrnalt
Ja ma tean
 et temata
 sammuda sammugi
 ei taha ma.