Väiksed lapsed,

väiksed mured,

suured lapsed

suured mured,

lastel lapsed

jälle mured

ja kui mure ikka pureb,

uni läinud süütad tuled,

töösse uputada mured

proovid keset pimedust...

luuletus aastast 2021

 Mis aeg see on,

kui täitsa norm on

kirjutada kirjavigadega

ja mõõdupuuks

nii tihti hea toon on

kasutada sõnu

mis tähistavad

suguelundeid?!

Mis aeg see on,

kui igaüks on

ekspert ja kohtumõistja

ja siivsus on häbiasi

ning häbematu ütlemine

on au asi?!

Mis aeg see on ,

kus lapsed ei saa koju

ja lapselapsed kokku

vanavanematega,

sest iga päev

loetakse laipu

ja hirmujutte

tuleb igalt poolt?!

Mis aeg see on

kus viisakus on igand

ja häbematus

igapäeva norm?!

Kus tänavatel

mustatöö tegijate

hordid

ja iga teine

kauplustes

ja tänavatel

spordib?!

üksi

 Ma elan kaksi

aga olen üksi

ja räägin

iseendaga

ise küsin

ise vastan

teen lõunat

kahele

kuid söön üksi

teist portsu

nugistab

üks ahjualune

kes minuga ei kõnele

ma elan kaksi

kuid olen üksi

ja kurbdus

tükib

väga ihuligi

kööginurga pildid

 Ma saan aru,

et oled uhke,

et tegid toreda söögi

Aga selest

ei saa aru,

et miks seda pildistad

pesukausis,

koledas potis,

plekkkausis,

määrdunud seinaga

köögis..

Ma saan aru,

et oled uhke,

et tegid söögi

ja näitad seda,

mitte kaussi,

taldrikut või kööki

Aga sööme me

ju silmadega

ja maitset pildilt

ei tunne

vaid näeme

su koledat kaussi

potti ja määrdunud

seinaga kööki

 kus kohas on

see toon

millest ta üle on

või

millest ta all on

kuidas sa kuuled

seda tooni

mis toon see on

see üleolev

kus see mõõdupuu on

millest ta üle on?!

 Kõige lähemad

teavad Su konnasilma

ja aina astuvad

valusasti sinna alailma

Kõige lähemad

teavad,

mis nuppu

Sul vajutada

et Su vaimu alla

põlve allutada..

Aga Sa löö selg sirgu

ja kõnni ära,

pane telefon vakka

või ütle ära plära

Ütle, et mis räägite

see mind ei huvita

ja üldse ei kõiguta

Sa ise tead

keda armastad

ja kellest hoolid

ei pea selleks

valima üldse pooli

Sa ise tead

kes on Su südamel

kallis

ja teised lõksutagu

end kasvõi halliks.

Rohutirts

 Ma olen see rohutirts,

kes suve läbi

laulis ja trallis

ja tantsis ja

talvel pole enam

häid valikuid,

ma olen see rohutirts

kes ei mõelnud

talvele, ega sügisele

vaid tegi valikuid

hinge ja meele järgi

Olen see rohutirts

kes nüüd sügisel

peidab end kobrulehe all

ja närib seda

mida ta ei kogunud

vaid teiste laualt pudeneb

Need purud

ei olegi nii viletsad

aga ma ei mõtle

seni planeedile

ega metsadele,

kui mul vihm sajab

supi sisse

ja trepikoja seinast

saab käe läbi panna

sest ma olen see rohutirts

kes suvel laulis ja trallitas

lapsed näpu otsas