Sügisnukrus?!

Ma ei tea, mis kurvaks mind teeb,

kas see, et igatsus haiget teeb,

või see, et sügis surub end õuele?!

Ma ei tea, mis kurvaks mind teeb,

 aga miski on, mis seda teeb,

et rõõmuga pole väga ühist teed.

Täitsa jõuga end sunnin tegema rõõmsaid asju,

küpsetan mõnusaid roogi

 ja vaatan telest rõõmustavaid asju,

sest ma ihkan rõõmu

ja kui miski mind nii kurvaks teeb,

püüan suruda kurbust välja oma teelt.

Igal

ühel on  oma tunded

 mõtted ja mured,

hingeigatsused ,

 kui virvatuled.

Kellelgi pole pistmist,

 teiste kannatuste

 ega tunnetega.

Hingesugulane   on

kui väljamõeldis

nagu romaanitegelane,

 justkui taas  lihtsalt

mingi ebamaine unelm

Keegi ei tunne teise valu,

ega näe teise hinge,

Kas sa pahandad või palud,

ei puuduta see kellegi hinge.

Igal ühel on endal

väga isiklikud asjad,

millega ei ole kellelgi teisel

 asja.

*

Otsatu kurbus on

 kui klimp kurgus

Piinav igatsus

pigistab hinge

Süda valutab

ja vaevab

mitte kuidagi

ei näe väljapääsu

Väike kollane maja

Meil külas oli üks naine

Tal oli pisike kollane maja

Ta elas seal oma vanamehega

Tal oli mitu last

Aga nad ei käinud tal väga külas

Küla rääkis et see naine

 on nii  ebameeldiv inimene,  

et isegi   ta oma lapsed

teda ei armasta ja koju ema juurde

  kunagi ei tule.

On   minulgi väike kollane maja,

 väikeses linnas  ja lapsed koju ei tule.

Olen   minagi vastik vanamoor,

kelle juurde keegi tulla ei taha?!

Tee on

 koguaeg püsti ees,

 kuhugi pole nagu pääsu,

kui paistab kusagilt lootuskiir,

 siis see kustutakse kohe ;(

kõrvad on kurdid mu ümber

kuuldakse vaid sõnu

mida tahetakse kuulda

makaronid ripuvad

 kõigil kõrvadel

ja  ma ei jaksa neid

 sealt enam korjata

mida rohkem ma korjan,

 seda rohkem sinna

 neid rippuma kukub

lootusetus on haaranud

mind oma  võrku

rabelen mis ma rabelen

ikka on uus võrk

 mind taas püüdmas

kui nagu tundub,

et nüüd hakkab

kõik loksuma paika,

ikka leiab keegi

et peab  jala ette

mulle panema

sõbrad on kaugel

 või jumala juures

lapsed on kaugel 

ja neil  oma tee

nii ma siis  upun siin sügises

üksi oma pisaratesse

...

Ilm pisaraid aina valab ja valab

 ja mina neis pisarais üksi halan

õunalõhnalises rõskuses

uhan  oma enda silmavett

 sügisöhe

hing valutab varrukais

õmblen neid aina pikemaks

et nad mu käsi ei valutaks

varrukais

tohutu igatsus matab ja poob

püüan rõõmsamaks mõelda

 päevi ja tunde ja  nädalaid kuid

põletada valu ära kui ahjus puid

ahastus  aga mu ümber

 kui kangast koob

millega katab mind

millega matab mind

oma raskuse alla