oh aegu

Mul kaks vähilist kodus kivi all, neil kummalgi on oma kivi Ma kappan kahe kivi vahel , ei lase kuidagi nad enda ligi. On vahel hetki, kui paistab päike, siis roomavad nad peidust välja, et miskit jagada või olla lihtsalt koos Siis olen peitu pugend hoopis mina. Nii harukordne, väike On võimalus, kui saad siis näha mis on peidus Seal kindla kõva koore all On aegu rõõmsamaid ja vahel väga kurbi Neid helgeid hetki on nad varmad jagama, kuid aga mitte teisi. Siis istuvad nad oma kivi all Ja mina moorin omas mahlas