Sa kutsusid mind tuppa,
kuid unustasid ukse avada.
Nüüd seisan lävel nõnda nukralt,
ei tea kas sulgeda või avada
see uks, mis justkui
lahti, aga lävel
saan aru, et päris lahti see ei lähe.
Kõik käivad minust mööda
ja astuvad must üle,
ega märka, et ma seisan ikka lävel.
Ei ole toas,
ei ole väljas,
ma olen söönud, aga ikka näljas,
nii seisan kurvalt sinu lävel
ja elu voolab lihtsalt mööda…
Sa märkad minus ainult kesta
ja heidad ette , millest mina ei tea midagi,
see jant ei saa nii enam kesta,
sest kõigest kasu ei
saa keegi midagi.
Kui saab ära vaevatud
mu hing,
sest kahe vahel olekust,
on liiga kallis olnud tühisuse hind,
vaim juba kõigest sellest kolletub…
Ma olen kaua olnud lävel
ja trügind tuppa küsimata luba.
Nüüd aga lihtsalt ära
lähen
sest olen liig kaua ootand juba…
