Eve Teesaar: Kas metsas seeni leidub? On keegi käinud?

Marju vastu:

ei ole käinud , ei ole näinud

ei hakka üldse minema ka :)

seened tulevad ise mu juurde,

 kui nad aga seda tahavad,

et neist teeksin suppi praadi,

pizzat, sousti ja rulaadi.

Seni õuna kooki teen,

 mille sees on pärmiseen :)

.

Sa küsid,

 mis tegema või ostma peaks sa,

 et laseks ma sind ligi,

ise armas, naeratav ja  soe.

Panid õunad minu kapile ja  seisid hästi ligi...

Aga minu imestunud pilgu peale kaugenesid jälle.

Ma ei taha ei tea mis asju ega mingeid hirmsaid teeneid.

Lihtsalt otsi endas ülesse see poiss,

kelle leidsin jaanitule platsilt, pastoraadi õuest.

See poiss,

kes oli vaimustund mu kätest, 

minu haldjalikkusest ja eripärast...

Kui tunned, 

et ei viitsi enam olla asjalik ja töökas,

 lihtsalt tahaks olla tasa, 

 niisama omaette.

Võta palun mind ka sinna ilma, 

tule kõrvale ja ole natuke niisama

Võta osa minu vaimustustest, tundest, 

sellest mida teen,

 kui tahan olla lihtsalt, niisama  omaette...

See hetk, kui tulid õuntega mu tuppa,

 oligi see kõige parim hetk, 

et panna kokku kahekesi need ilmad, 

kui lihtsalt oleme ja väga midagi ei tee.

.

Vahtisin vahtisin

 käsitööd ja sööke 
Netist kaunisti pildistatud piltide pealt
 Nuumatud silma sai tükk aega 
Võõraste kätega tehtud ilu 
Nüüd pole jokutada enam aega 
Elada vaja ka oma enda elu
 Laps juba ammugi maja peal laokil 
Teeb mida tahab ja mida mina ei tea 
Uks ette tuppa on ammu paokil 
Oma rammestund ihu nüüd ülesse vean

Lapselapse hommikud

Hommikuti tihti torin,

ülestulemise jorin-

riided kitsad,

ei saa lihtsalt,

pükse jalga,

särke selga.

Püksid valed,

särgid kitsad,

meel on hale,

märg on pale,

kurbusest ja halast.

Jorin torin tõuseb taeva,

oh seda kasvamise vaeva!

Tormi  hommikud on need,

vaev nii suur, et silmas veed.

Kui  särgid selga meelitatud

ja püksid  jalga keelitatud,

läeb uksest välja rõõmus laps,

ja astub õuel krips ja kraps.

Kui  laps  lasteaia poole teel,

siis särab silm ja rõõmus meel,

ei ole meeleski see jorin- torin,

 mis hommikul veel alles oli.

See  meie hommikune rituaal

ja  ilma selleta vist küll ei saa  :)

Lävel

Sa kutsusid mind tuppa,

kuid unustasid ukse avada.

Nüüd seisan lävel nõnda nukralt,

ei tea kas sulgeda või avada

 see uks, mis justkui lahti, aga lävel

saan aru, et päris lahti see ei lähe.

 Kõik käivad  minust mööda

ja  astuvad must üle,

ega märka, et ma seisan ikka lävel.

Ei   ole toas,  ei ole väljas,

ma olen söönud, aga ikka näljas,

nii seisan kurvalt sinu  lävel

ja elu voolab lihtsalt mööda…

Sa märkad minus ainult kesta

ja heidad ette , millest mina ei tea midagi,

see jant ei saa nii enam kesta,

sest  kõigest kasu ei saa keegi midagi.

Kui saab  ära vaevatud mu hing,

sest kahe vahel olekust,

on liiga kallis olnud tühisuse hind,

vaim juba kõigest sellest kolletub…

Ma olen kaua olnud lävel

ja trügind tuppa küsimata  luba.

Nüüd aga lihtsalt  ära lähen

sest olen liig kaua ootand juba…