Friday, December 30, 2011

vastus ühele kirjale


Ütled, et need hullumeelsed tihedad päevad
Ei tea ma midagi
Lasen mõnuga jõuluhulluse endast
ja oma majast mööda
Vaikselt kulgen ja videvikku pean
Nii siis lähevad
aasta viimased päevadki minust mööda.
Ootan tulevast aastast vaid head.
Ütled, et hullumeelsed tihedad päevad
Ei tea ma midagi
Tihedusest ega meelsusest
Lahe on olla ja meel helge
Üks number tuleb,
teine läeb…
Head vana lõppu ja uue algust,
kõike head lõppu ja uude valgust!!!

pilt pärit siit:
http://pilt.delfi.ee/picture/8249087/

vastuseks ühele kommentaarile



Sa ütled, et olen tagasi saanud
sisemise tasakaalu,
pole mul see kaal kuhugi läind;)
Vahel vaid külastab mind kurbus,
kui kohtan taas mineviku kummitusi.

Sa ütled , et mu jutt mõnusalt kulgev,
lihtsalt unise inimese unistus ja soig.
Vahel lihtsalt on klimp mu kurgus,
kui keegi elustab mineviku mälestusi.
Aga siis võtan minevikust kaasa vaid hea
ja halva matan õuele maha,
et sellest kõigest sain õppetunni tean,
rõõmsalt edasi minna tahan.
Ja lähengi
ja olengi
mõnusalt
kulgev...
;)

Tuesday, December 13, 2011

Täiskuuöö




Üks asi hakkas painama
painas ja painas
Unes ja ilmsi aina painas
Läksin siis välja
endast välja
toast välja
jätsin keha tuulduma
välja
hoovile täiskuu valgusse

tohutu kuu, kuu nagu pannkook
püüdis mind südamest vaadata
tohutu tuul, pilverüngad kaasata
tuhistas kuust mööda
Peites ajuti kuud pilve taha..
Kuule siis kurtsingi,
oma kurba saatust
Valu veeretasin valgusest valli
Kurtsin talle siis seda oma valu
Andsin ära talle oma murepalli
valu mis üles kerkind kui maru
mida tundsin, et enam ei talu

Kuu aga kiikas ja tuul aga tuulas
hing seda kõike vaikides kuulas..
äkki ütles keha,
mis hea oleks teha
korjata kokku
hoovilt oma kondid
lasta tuulde
mustamure tondid
võtsin hoovilt kokku oma keha
proovisin veidi turgutada teda
keetsin südaöö keskel üht leent
polnud sees midagi erilist peent:
natuke sellerit-porgandit- peeti
sibulat-kapsast ses leemes keetsin
üle hoovi loivas leeme aur
justkui südaöine loitsulaul

lubasin kehal siis soojeneda
hingel siis veidike rahuneda
keha sai sooja lonkshaaval
hingeke paraneda
sammuhaaval
mure murdis pilvedes
valu kuu valguses
keha sai leemest siis lõpuks sooja
hingeke tänas rõõmsalt rahutoojat
tundsin äkki: olen kergema peaga
veeretasin end linade vahele sirgu
olen nüüd seal kuni kunagi virgun
kui siis enam kunagi ei virgu
pidage mind palun meeles heaga!!!

Thursday, October 20, 2011

Tahaks minna...



mõnikord haarab mind äng
ei lohuta toit ega säng
tahaks nagu kuhugi, minna ära
miski mu jaoks sel hetkel ei sära,
tahaks sinna,
kus pole enne olnud
tahaks teha,
mida pole enne teinud...
äkki haarab mind igatsus, kurbus ja äng
haarab must kinni ja istub peas kui pärg
haarab must kinni ja kõnnib mu kannul
kiusab mind nii igal hetkel ja sammul
võtaks koti ja kepi ja läheks...
aga isegi ei ta kuhu läheks
tuntud radadel tallata ei taha,
jätaks käidud kõik selja taha,
võtaks kätte ja läheks ja läheks..
aga kuhu mul minna?
rahakott õhuke, jalad nõdrad...
sügistuul külmetab sõrmi ja varbaid,
võtan koti ja kepi ja teele end asutan...
kuhu?
kuhu mul ikka minna,
lähen siis...
kuhu
oma armsasse koju;)



pilt on pärit siit
http://hellublogg.blogspot.com/2011/03/hasta-la-vista-baby.html

Friday, May 6, 2011

vastalised


Mõni on nii vastaline
nad on kõige põneva vastu
teistmoodi koolide vastu,
kiropraktika vastu,
abordi vastu,
homoöpaatia vastu,
Jeesuse vastu,
loomakaitse vastu.,
imeravitsejate vastu....
Mul on vahel tunne,
et kui keegi midagi teistmoodi teeb
ja midagi põnevat välja tuleb,
on nad ikka vastalised,
et lihtsalt olla vastalised.
Ma pole ainult millegi poolt
või ainult millegi vastu,
maailm on põnev, aga elu on lühike,
et võidelda koguaeg millegi vastu.
Ma pole teistmoodi koolide poolt
ega ka väga vastu, ma pole Jeesuse poolt
ega ka väga vastu.
Ma pole loomakaitsjate poolt ja
ega ka väga vastu.
Mulle meeldivad loomad, aga ma ei lähe tänavale,
alasti,
karjuma karusnahkade vastu.
Mulle meeldib käia kirikus,
laulmas, mediteerida , olla aus enda vastu,
aga ma ei lähe kuhugi kisama ,
et võtke Jeesus oma südamesse vastu.
Olen põhimõtteliselt abordi vastu,
aga ma ei röögi kusagil, et olen selle vastu.
Mulle meeldib olla rohkem poolt, kui vastu
ja võidelda väsitav
on koguaeg millegi vastu.

Sunday, May 1, 2011

Ilm on hukas


 juba aastat tuhat
ikka see sama,
et on jama-

noored on hukas ja laisad ja lodevad
riided neil rämedad, maitsetud koledad;)

kui lähed välja, noh kodust välja
et vaadata ilma ja inimesi,
silmad kinni!Kui lähed välja
sest seal on igasugu inimesi

naisi ja mehi, kes enamus sportlikud
vähe on neid kes vähegi ontlikud

tissid ja pepud ja kintsud ja sääred
riietest ajavad justkui üle ääre

kui satud istuma kuhugi maha
mõne rahvahulga selja taha

silmad pane kinni või vahi mujale
kui ei taha lihtsalt minna vihale

tulid selleks kodust
et kuulata midagi head
aga teiste kehade näitust
nägema pead

aruei saa mis see on kuhu sind toodi,
tundub, et oled sattunud inimliha poodi

kel on keha ja nägu ja tegu ,
need on kurguni kaetud, kandadeni pikas
kellel on riietumisega tegu
käivad riides justkui noored plikad
Oh seda tisside,nabade, paljaste selgade pidu
vanade naiste ripakil punnis ihuderidu
oh seda naljakat tänapäeva moodi
võiks juba käia nagu jumalast loodi
milleks veel riided
kui need midagi ei varja
vahi siis seda voltide karja
mõni näeb tõesti endaga vaeva,
enne kui teiste hulka tuleb
mõni end sellega üldse ei vaeva
millega rahva hulka tuleb
Ilm on hukas juba tuhat aastat
ikka see sama
et on jama
noored on hukas ja laisad ja lodevad
riided neil rämedad, maitsetud, koledad


Me oleme oma vanemate lapsed
kas me seda tahame või ei taha
aga seda on ka meie lapsed
kui väga teistmoodi ka me ei taha

sa võid hüpata üle oma varju
roomata mööda nurki
väänelda kuis tahad
lüüa neljaks kasvõi pulki
aga muuta seda kuidagi ei saa
et mitte olla oma vanemate lapsed

mustrist on välja ronida nii raske
muster on nagu võrk, mis on tihe
sa võid röökida, et mind välja laske
sa võid teeselda, et sa pole see
kes sa oled
ja nii võimatu on iga muutus, nihe

vana muster kordub ja kordub
ja meid endast välja ei lase
sest me oleme ikka
oma vanemate lapsed

me teeme vigu samu
me astume samadesse pangedesse
me usume et asju vanu
saab külmutada hangedesse

ja ikka tuleb kevad
ja hangest sulab välja
et oleme ikka eland
nagu oma vanemate lapsed

samad vead samad head
ei midagi uut
mõnel ämbril on vaid
veidi kenam muster

Kurva maitsega rõõm



Tuba sai täis
naeru, juttu ja ruttu
tuba sai täis
maast laeni
sind ja su juttu
ukse augus
sa seisid,
ja kaesid
ülalt alla
teisi
kolistasid oma asjad
maha
ja kadusid sauna
tagasi tulles
istusid mauhti
toolile
loopisid lapselikult
mõnuga
toitu oma nahkpauna
rääkisid, rääksiid, rääkisid
justnagu tervele koolile
sinu selts polnud sugugi paha
kõik lauas nautisid seda
jättes oma teod kõik maha
kõik poolele
vahtsides kuulates sind vaid
siis äkki poolelt sõnalt
haarasid sa jope ja kadusid
ja jätsid maha
asju

Tuba jäi täis
sind...
tõstsin ja tõstsin neid
kohale ilmunud esemeid
ühest kohast teise
mitu aega
vaatasin ja vaagisin
hulga aega
kuhu neid panna ja mida teha
kui oli toodud
toad täis

Mait`u ja ta ema

õhtuti lambi süütan
et näpuvahel midagi teha
pika salliga end rüütan
mis soojendab mu keha

päeval pühin käsi roosasse paberisse
õue minnes sean kaela suure sooja salli

Ega vist mitte;)

Kas sa näed,
mis mina näen?
Ega vist mitte

Kas Sa tunned,
mis mina tunnen?
Ega vist mitte?!

Kas sa mõtled nii
nagu mina mõtlen?
Ega vist mitte?

Kas sa tahad,
seda sama,
mida tahan mina?
Ega vist mitte?

Kas sa unistad
sellest,
millest unistan mina ?
Ega vist mitte

Millest me siis räägime?!

Monday, February 21, 2011

ikka veel kurvake aga nüüd juba natu rõõmsam


Mu kallis ilus tark ja hea esiklapsuke muretses mu pärast, et kuidas mul läheb ja kas ma nõustajat oman, kes aitaks miind üle neist raskeist aegadest,
nii valmisid vastuseks talle need read
spontaanselt ja töötlemata
aga südamest nagu ikka;)


sa ütled mu kallike lapse raasuke
et mu read on siin kurvad ja sünged
sa ütled mu kallike lapse raasuke
et mu read on siin valusad ja kurjad

sa küsid, et kas ma endale abi olen otsinud
et kas ma kuidagi olen oma valu olen trotsinud
jah ikka mu lapse raasuke::

rõõmud rõkatan rinda
kurbuse riputan ridadesse

nii on kergem minna
kõiksusesse igavesse
nii ma iga päev hingan
igat päeva rõõmuga hindan...
hommikul tänan,
et jälle sain ärgata
õhtul tänan,
et päeval sain märgata
lume sära ja ilma kära....
ja et minna saab ära
muredest rõõmudest,
kurbusest, igatsusest
õhtul lõpuks
unede maale

kurbuse võin vaid panna maha siia
et seda mitte oma päevadesse viia,
et seda mitte teistele laotada,
et mitte oma päeva rõõmu kaotada
kurbuse ängi ja valu sisse

keelata oma kurbust ei saa
et ta iga päev tuleb ja on taas minuga
panen siis oma valud kõik maha siia
et kergem oleks siis edasi minna
edasi minna oma käänulist teed
mille kurvide vahel on silma veed
mille kurvide vahel on palju päikest
mõnes hetkes on isegi naudingut väikest
panen oma valud kõik maha siia,
et edasi minna mulle antud teed
mille kurvide vahel ka on palju rõõmu
millest võin võtta iga päev suure sõõmu
lapsselapse kallidest tohutut jõudu saan
sõprade kallidest kannatlikkust saan
tuttava tunnustusest jõudu saan
lapsega vestlustest uut tarkust saan...
nii ma sis lähen oma käänulist teed,
kord mäest üles, kord allaviivat teed

hommikul juba laulan hinge helisema
vaimu vaprusest vastu vabisema,
naeru kurku kurisema

leinavat mind näevad vaid need read siin ja seinad,
mille vahele vahel ma peidan end
leinavat aega ongi tunda vaja,
et hiljem paremini tunda end

Tuesday, February 15, 2011

aeg?!

Aeg pidi parandama kõik haaavad
aeg pidi tuimestama kõik valu
aga see mis on mind haarand
on ikka ütlemata valus
iga hommikuga miskipärast
on valu veelgi suurem
kui oli õhtul uinudes
ma saaks nagu aru küll
kuidas asjad käivad
aga vaim tõrgub miskipärast
selle kaotusega leppimast..

Friday, February 4, 2011


miski mind endasse haarand on

miski mu seljas ja ümber on
miski mind aina kaasa veab
segab ja veidrasse kohta veab
miski pigistab kehas ning rinnus
sõrmedes oleksid justkui pinnud
jalgades tina
hinges raskus
oleks kui kurvastus koguaeg taskus
nagu ma kuhugi istuma jään
nagu ma kuhugi üksi jään
kukub mu ümber justkui sein
võimatult raske on kanda see lein

Tuesday, February 1, 2011

nii raske...


mõni hetk tahab igatsus mind ära matta ja kurbus nõretab igast mu rakust
tahaks üleni ennast raske tekiga katta ja mitte kunagi väljuda sealt pakust...

tean ja olen kuulnud, et elu läheb edasi ja lähebki, aga nii võimatu on minna edasi, ilma Sinuta...

Friday, January 14, 2011

tuli....


mul saun köeb, pliit köeb,
üks ahi köeb ja teises on söed
kui need jahtuvad, panen sinna ka tule
praegu pikutan voodil, oma silmad sulen
ja kuulan kuidas tuli neelab puid