loen;)

Praegu ise ei kirjuta vaid hoopis loen
Netist ja raamatust ja ajalehest loen
Õhtuti tihti raamatuga voodi poen
Vaatan sinna sisse, aga miskit ei loe
Ihkan päevad läbi seda hetke,
kui voodisse poen,
et voodisse poen
ja siis ma mõtlen,
et nüüd loen….
Aga silm vajub kinni, nahka väsimus poeb
Raamat silmile vajub, unes raamatut loen;)
Hommik lauluga tervitab, äratus sõnu loeb
Lõuad laiali vean, voodist välja siis poen
Hiilin arvuti juurde, oma tööasju loen…;)))

Haldjas

Su kõrval elab üks haldjas hea
Kõiki ta tunneb, kõiki ta teab
Kaunilt ta kõneleb
mõnikord sõneleb
Hoiab ja kaitseb Su eesust ja tagalat,
katab Su lauda ja kaitseb Su magalat,
seisab Su kõrval, kui valvas sõdur,
olgu Su tuju halb või tervis põdur,
ikka ta naeratab, nalja teeb,
rõõmu Sulle ja Su rahvale teeb
Ta on Sul kui kingitus , hoia teda

Naine valges kleidis

Ta ilmus kui kaunis ime Su pühakotta
Ja neelas kui riidepuu, kui istus Su tuppa
Imeilusas kleidis ta kaunis keha
Ei osanud hetketi midagi teha
Kas istuda kenasti lauas või kaugel ahjunurgas
Ja piielda siis teisi sealt altkulmu silmanurgast
Ta igati kummaline olek ja kleit ja keha
Tahtnuks kui piinlikuks teistel olemise teha
Mis mõtted olid ta mõtlikus peas
Ütled Sa mulle? Kas Sina tead?

Ikka veel

Ootan ma imet
Ikka veel
ihkan armastust
Ikka veel on avali
Hellustele mu süli
Ikka veel
Ihkan avastada
Midagi uut
kirgastavat
Ikka veel
avan hommikul silmad
Ootuses näha
midagi…
Ikka veel
Ihkan..
Tunda
Ikka veel
Ihkan näha…
Ikka veel
ihkan kuulda…
Poolsada aastat
olen sõkkunud
Seda maamuna
Aga ikka veel
Ootan ma…
imet

Inimene, kus on su kodu!
Minu kodu on seal, kus elavad mulle kallid inimesed
Minu kodu on seal, kus on turvaline, kus kuudis elab koer ja trepil istub mõnusa näoga kass
Minu kodu on seal, kus õuemurul saab paljajalu paterdada ja pesu volilt kuivatada
Minu kodu on seal, kus saab pidzaamas minna posti järele ja istuda aias kohvitassi taga
Minu kodu on seal, kus on alati soe ja tubades kõnnib kodurahu haldjas
Minu kodu on seal, kus hommikupäike toob tuppa sära, mis jääbki hinge
Koht mis on täis vaid valusaid mälestusi,
kus hakkab hirm turvalisusse pärast, kus ukse taga algab justkui metsik lääs, kus klirisevad klaasid, põlevad prügikastid, kus katkeb elekter ja televisioon, kus sul pole õigus olla sina ise, ei saa olla enam õige kodu.
Ja nii olen ikka teel, et jõuda KOJU, kuhu tahaksid tulla alati tagasi mu kallid kodakondsed

MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
SU PUUDUTUSI, SINU SILMI, KÕRVU
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
NIIET MEEL ON MUSTAKS TÕRVUND
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
ET OLLA SINUGA ÜKS HING JA VAIM
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
SINU POOLE TÕMBAB MIND IGA AIM
KUID SINU RAJAD KAUGENENUD MINUST
ET KUULDA UUDISEID JA TEATEID SINUST
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
ET KÄIA KÄSIKAES KOOS ÜHTE RADA
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
ET KUULAKSID MU TÜÜTUT VADA
MA IGATSEN SIND IKKA VEEL
SU PUUDUTUSI, SINU SILMI, KÕRVU…;)

mu laud oli kaetud ja kõht on täis
üks hea sõber mul täna külas käis
tõi kinki ja kooki ja lilli ja leiba
magustoitu, vorsti ja koorikleiba
viis mind autoga pubisse sööma
sünnipäeva puhul lulli lööma
lapsed olid rõõmsad ja mina ka
enne tahtsin kurbusest möirata
nüüd ei viitsi segi pahandada
et keegi ei taha toa ilmet parandada
toanurgas lösutab prahihunnik ikka
kadunud poisid ja kadunud plika
mina ei viitsi enam kuri olla
lähen hoopis ära teki alla
mu laud on kaetud ja kõht on täis
üks hea sõber mul külas käis

Inimene, kus on su kodu!
Minu kodu on seal, kus elavad mulle kallid inimesed
Minu kodu on seal, kus on turvaline, kus kuudis elab koer ja trepil istub mõnusa näoga kass
Minu kodu on seal, kus õuemurul saab paljajalu paterdada ja pesu volilt kuivatada
Minu kodu on seal, kus saab pidzaamas minna posti järele ja istuda aias kohvitassi taga
Minu kodu on seal, kus on alati soe ja tubades kõnnib kodurahu haldjas
Minu kodu on seal, kus hommikupäike toob tuppa sära, mis jääbki hinge
Koht mis on täis vaid valusaid mälestusi,
kus hakkab hirm turvalisusse pärast, kus ukse taga algab justkui metsik lääs, kus klirisevad klaasid, põlevad prügikastid, kus katkeb elekter ja televisioon, kus sul pole õigus olla sina ise, ei saa olla enam õige kodu.
Ja nii olen ikka teel, et jõuda KOJU, kuhu tahaksid tulla alati tagasi mu kallid kodakondsed

Kohtasin sind ühel suvel,

õhtu oli soe ja sume.

Seljas Sul siis siid ja samet,

huvitusin mis Su amet.

Silmas pidades Su käsi

pärisin, kas oled kunstnik?

Vaatasid siis oma käsi,

kostsid, olen elu…. kunstnik!

Taevast sinisemail silmil

sihtisid siis minu silmi

Kelmikalt Su põsis lohud,

tundsin „süda“ on nüüd ohus

Küsisin siis mida maalid,

ja kus kohas on need saalid,

kus on väljas Sinu tööd?

Ütlesid, et maal või linnas,

kuhu satun on need hinnas,

igaüks neid ikka näeb,

pilk kui pilvedesse läeb

Mõistmatult siis põrnitsesin Sind,

tundsin, nüüd küll lollitad Sa mind…

Pärast väikest vaikushetke,

olles teinud mõtte retke,

naerma puhkesid siis Sa-

kostsid:

olen tornivärvija.

Kas Sa tead, et mõned Su sõnad on valusad

ja et sõnal on suur jõud,

et Su ütlemised tihti kibedad taluda,

neid kuuldes haarab mind õud.

Tahan olla Su kõrval kui päike,

iga koiduga taas tõusta särama.

Mu elurõõm on siis väike

kui suled mu rõõmu väravad

Olen hinges Sinu kõrval kaua,

ka siis kui meie vahemaa on olnud pikk

Olen eland Su kõrval kaua,

vahel tundub et olen veidi imelik.

Katan miskipärast kodus kauni laua.

Hetkepärast oledki Sa siin

mõnda asja olen mõelnud kaua,

ütled samad mõtted rahu Sinult viind

Vahel kaevaksid Sa mulle justkui haua,

Kui kibesõnadega meelt mind heitma viid.

Olin kunagi Sinu "jaaniööhaldjas",

pole välimuselt ammu enam see,

aga minu sees elab ikka see haldjas,

keda kohtasid aastate eest.

Enne tänavust jaaniööd kõndisin murul,

kus esmaselt kohtasin Sind

on meelespea õisi täis kauneid see muru

nagu ütleks, et pea meeles mind

Tahaks ikka, et iial ei lõppeks

meie jaaniöö muinasjutt,

et sõnad ei muutuks mõtteks

ja et see oleks vaid rumal jutt

ja võiksin Su kõrval olla,

ikka naerusuul armas neid,

kelle leidsid jaaniöö lõõmas

rõõmus helendus saadaks meid...

Kas Sa tead, et mõned Su sõnad on valusad

ja et sõnal on suur jõud,

et Su ütlemised tihti kibedad taluda,

neid kuuldes haarab mind õud.

Tahan olla Su kõrval kui päike,

igal päeval Su südames särada.

-

VAHEL OLEN MA VEIDER

VAHEL MA TAHAN OLLA,

KALA

AKVAARIUMIS

VAHEL MA TAHAN OLLA

PALA

SU VÕILEIVAS

VAHEL MA EI TEAGI MIS MA TAHAN

SIIS EHK EI TAHAKSKI OLLA

SIIS MA OLEN EHK PAHA

SEE MIS MINUSSE KOGUNEND

SIIS MA EI TEAGI MIDA MA TAHAN

SIIS VIST MA MIDAGI ENAM EI TAHA

KUI MINU SEES ON KÕIK PAHA

MIS ON MINUSSE KOGUNEND

TAHAKS VIST OLLA LUMI

SINU PADJAPEALT KADUV UNI

KEVADEL ÄRA HAIHTUDA

HOMMIKUL AKNASSSE HÕLJUDA….

VAHEL MA TAHAN OLLA HELVES

LUME HELVES, KAERAHELVES

LEBADA SIIS ÕUES HANGES

VÕI PIKUTADA PUDRUPANGES

KIIKUDA PUDRUNA SU KÕHUS

LENNELDA HELBENA ÕHUS…

AGA MUL EI OLEGI AKVAARIUMI,

KUHU MINNA KALAKS

JA SINA PUTRU JU EI SÖÖGI

KUHU HELBEKS TAHAKS

ÜKSINDA NURGAS SIIS RÖÖGIN

JA ENAM EI TEAGI KUHU TAHAKS

ÕUE EHK SAAKSIN MINNA

LUME HELBEKS SINNA…

VAHEL MA TAHAN OLLA,

KALA

AKVAARIUMIS

VAHEL MA TAHAN OLLA

PALA

SU VÕILEIVAS

VAHEL OLEN MA VEIDER

mu koer ulus öösel kui hunt huhhuuuuuuuuuuu

ja kui küsisin temalt läbi unise suuu

et mis asja tal on et, ta teeb uhuuuuuuuuuuu

kas tal paistab kuuuuuuuuu

mida imetleb tehes siis huhuuuuuuuuuuuuuuu

selle peale tormas ta kuuti ja hoidis hommikuni suletult suuuuuuuuuuuuu

TUBA ON MUL PILLA PALLA

ISE LÄHEN TEKI ALLA

SIIS EI NÄE MIS PILLA PALLA

KUI MA LÄHEN TEKI ALLA

JA KU TULEN TREPIST ALLA

KÕIK MIS VAREM PILLA PALLA

LÄINUD ÄRA LAUA ALLA

TOOLI ALLA VOODI ALLA

JA MIS VÄIKSEM VAIBA ALLA

SIIS KÕIK JÄLLE PILLA PALLA

KUI MA RONIN VOODI ALLA

HARJAGA SEALT SAKUTAN

PRAHTI VÄLJA SIKUTAN

AGA PRAEGU LÄHEN MA

TEKI ALLA TUDUMA

Andrus Kasemaale

Sügis 2004

Sa küsid, mida ma edasi teen

ma isegi ei tea mida ma teen

lihtsalt elan, seda ma teengi

kasvatan lapsi leiba teenin

teen asiseid asju

ajan mingeid asju

pesen pesu kasvatan omi ja teiste lapsi

kütan ahje, ootan linnast koju lapsi

öösiti tihti aga muretsen,

kuis päeval süüa muretsen,

mis moodi makstud saan maksud,

kas leiba jätkub kui maksud makstud.

Sa ütled, et mõtlen kui naine,

aga ma olengi ju naine

oma laste ema ja lihtsalt naine

vahel unelev, vahel kaine

vahel haldjalik ebamaine

sa küsid, mis ma teen

no mida ma ikka teen

lihtsalt elan oma pulbitsevat põnevat elu

milles on rõõmu ja vahel ka valu

ikka on hea kui keegi kodus norskab

kõike parandada oskab

rattakumme täis ta pumpab

teisi mehi üle trumpab

ainult ta ei viitsi teha

ratast mida kannataks mu keha

söögilauas vitsutab,

ükskõik mis on, ei pirtsuta

Käisin kunagi aastate eest Tartu linnas Ed. Vilde nimelises rahvateatris

Rahva teater oli teatavasti linna kultuurimaja üks suurimatest taidluskollektiividest.

Seal figureeris üks mees, kes oli mees nagu orkester sõna tõsises mõttes

Kui oli vaja: oli ta näitleja, kui oli vaja: oli ta autojuht, kui oli vaja: oli ta dekoraator, majahoidja elektrik jne

Kui kultuurimajas lõppesid õhtul hilja kõik tegevused, laotas ta saali põrandale maha suured valged linad ja kukkus maalima.

Sealt tema imelise pintsli alt ilmusid kaunid metsad, uhked lossid ja kõike muud mida oli tarvis teatri tegemise dekoreerimiseks.

Kõik see toimus peaaegu 30 ne aasta eest.

Leidsin ühel päeval üles luuletuse , mis siis kirjutasin

Tõnis Kripsonile

Kui tuled kustuvad ja vaibub kära,

kui viimnegi piduline on läinud ära,

seisab suur maja, kesk linna sünge ja pime-

kuid ühest aknast paistab justkui valgusvine…

Sa oled ainuke selles tohutus majas,

vaikus ja tühjus kui vihm sulle kaela sajab.

Sa joonistad tunde, joonistad terve öö,

ei kuule sedagi, kui kell raekojas lööb

Aeg ei seisa ta kihutab tagant,

on palju neid öid, kui Sa ei maga…

Maru vahva on hommikuti ärgata ja märgata
et elu pulbitseb mu sees ja ümber
Iga hommik toob taas uued rõõmud ja mured , päiksesärase suve päeva alguses eriti ikka vaid rõõmu, kui lolluste peale mõtteid püüan mitte raisata
Õhtu pimeduses hakkavad koos väsimusega ligi tikkuma murevarjud, siis tekkib ridu mida hommikul ei ei peagi enam päris endale omaseks
Kohtusin täna läbi ja lõhki heatahtliku inimesega ja leidsin, et peaks oma mõtteid ikka ja ikka korrigeerima rõõmsamatesse toonidess, ka siis kui õhtu varjud süngeid radu tahavad meeli tõugata.
Eile õhtuste ridade vahel on ka midagi põnevat, seepärast ei kustuta seda ka veel ära
Laupäev, 21. juuli 2007 Kell 23:44. mõnel hommikul olen vaba ja võimas kotkas
teinekord kägu kellel kurgus on okas
vahel aga kaunis ja elegantne luik
vaikne, nokast kel kadunud huik
täna hommikul olin hoopis vares hall
paks ja tähtis, kaelas soe une sall
nüüd veidi enne süda ööd
olen lind kel meeldib öö
homme hommikul tahaks olla loom
kange turjaga hobune, tubli tööloom
aga homme on kahjuks pühapäev
polegi paras töötegemise päev
vaatan siis koidikul mis tunne on
kas pühitsen päeva või olen konn
täna kuival ja homme vees
täna naine ja homme mees
tahaksin minna kuhugi kaugele
et tulla koju ja jätta minemised
ning lasta tahtmised unelaugele
ja tunda, et mõnus on olla mina ise
päikeseloojangust õhkamas taevas,
süda nii raske on hingevaevast
sirutaks tiibu korra või paar
kahjuks neid pole ja nii ma ei saa
lennata hetkekski minema ära
kuigi tahaks pea peita liiva ära
kui jaanalind kes tegelt nii ei tee
aga mina pole lind ja valin tee
mida käia veel ei oska
ja mida veel polegi ehitatud
saen siis hoopis seda oksa
millel mind istuma on selitatud

mu peas keerutas üks salm juba aastaid

mõnikord ma ei tea,
mis millegiks on hea
pärast tuleb see teadmine
ja siis on hea, et ma tean,
et halbki võib olla hea
et see kõik mis oli
oli tegelikult hea

08.12.2007

Igakord kui algamas on jõulukuu

ja kõik on ootusärevuses

iga linn saab jälle uue jõulupuu

ja õhtupime tuleb tuleväreluses

Iga kord kui algamas on jõulukuu

on olnud sagimist ja rabelemist üle pea

ma tuppa ammu ei too jõulupuud

ja kingiks mida tahan üldsegi ma ei tea

tegelikult kui veidi mõelda tean küll mida tahan

tahan liiga palju saada

jõuluvana ei saa tuua, seda mida mina tahan

Mina soovin saada

terveks, saada krapsakamat keha

Soovin saada uusi sõpru

head tööd ja palju raha

Raha palju poleks vaja

Vaid, et elaks ära

Et ma ei peaks seisma sabas,

kus on seista paha

Et ma ei peaks mõtlema mida vastan ma

Miks mul kepp on ja kas ootan last nüüd ma

Igakord kui algamas on jõulukuu

ja kõik on ootusärevuses

iga linn saab jälle uue jõulupuu

ja õhtupime tuleb tuleväreluses

Ühele lapsele

Vahel oled Sa nii kaugel
ja vahel nii lähedal
vahel oled sa mu kõrval,
aga ikka nii kaugel
vahel oled Sa kaugel,
aga hoopis nii lähedal
vahele tunnen, et Sa vajad,
et Sind aitaksin
ja kui torman appi, on sein ees....
ja ma siis hüppan ja hüppan
seal plangu taga
ikka üles ja alla,
et natukenegi näha üle selle
piilun siis läbi pragude,
aga Sa ei näita ennast....
igatsen Sind oma unedes,
hüüan Su poole ilmsi
aga Sa oled nii kaugel...

Kui lahkus ANDO KESKKÜLA

JA MIS HAKKAS TOMUMA Postimees onlines, no selline nõiajaht süüdistamine ja hurjutamine, mõnitamine ja õiendamine

Ma ei saa aru kuidas me inimene nii õel ja taktitu on

Ma korjasin ja korjasin neid tobedusi ja solvanguid ja peitsin neid ja süda karjus valust ja siis tekkisid need read

Inimene!!!

Seisata, langeta vaikselt pea

nüüd sõnad on liigsed tea

pole vaja kaevata poris

ega pidada nõiajahti

mälestuseks, mõne sõna hea,

nüüd öelda tohid

kui ei oska, palun ära teegi suud lahti

ja kui pisar tuleb, sala mahti…

häbenema seda ei pea…

mu süda ei luba öelda inetuid sõnu

ega pidada nõiajahti

veel siis kui me hulgast on keegi lahkumas

ma ei talu mingeid mõttetuid sõnu

veel eriti siis kui üks hing on lahkumas

pole mõtet pidada mingeid sõdu

mu hing on alati kõigele kaunile lahti

ja roppused teevad laus`haiget

ja milleks nüüd pidada nõia jahti

kui lahkumisvalu teeb niigi haiget

Inimene!!!

Seisata, langeta vaikselt pea

nüüd sõnad on liigsed tea

pole vaja kaevata poris

ega pidada nõiajahti

mälestuseks, mõne sõna hea,

nüüd öelda tohid

kui ei oska, palun ära teegi suud lahti

ja kui pisar tuleb, sala mahti…

häbenema seda ei pea…

Inimene!!!

Mul on Sinu pärast häbi

Et suud kinni ei pea

Kui on hardushetk, kui vaid head rääkida tohib

Inimene!!!

Mul on Sinu pärast häbi

Et sa seda ei tea

Mida millal ja kuidas rääkida tohib

Inimene , ole kordki INIMENE!!!!!

Mustsõstrasiirup

Kui kurk

on kähe, meel

on must

siis sõstra siirup

parim just

Sind hellitama

kui Sind jätnud usk

paremasse ja rõõm

on näitand ust

siis keeda teed ja vala tassi must-

sõstra siirupit,

see lohutab Su meeli, kui maa on must

Käin ringi mustas kleidis
Ja musta valges kleidis veidi
Ja kampsun must ja mantel must
Kuis kummaline tulnud komme, kust
Et minu ümber kõik ja sees on must

Ma kannan musta sellepärast
Et paista välja saledana
Ma kannan musta sellepärast
et paista välja põnevana
Ma kannan musta sellepärast
Et must see sobib kõikjale
Ja pidusse ja tänavale
ja metsa, õue, väravale
sest must see sobib silmadega
ja vahel tusailmadega
Ma kannan musta sellepärast
Sest must see puhtam kauem püsib
ja kannan musta sellepärast
Et igaüks siis seda küsib
Miks kannad musta , mille pärast?
Ma kannan musta SELLE pärast....

kohtasin inglit, Ariel tuli mulle vastu mu eluteel

Tulin Su valgustamata toa ukse taha

siira sooviga, leian Sind siit

tahtes öelda mida praegugi vist tahan

juustes rippumas „ lootuse niit“





Kojutulnute lärmist täitus korraga maja,

justkui mürtsuga helises õhk.

Peale mind käis nii üks kui teine, sind vajas

tuba tühi kui pehkinud põhk


Tahaks ikka ja jälle seista Su ukse taga

ootamas Sind seda avama,

aga Sa ei ela enam selle ukse taga

ja ei tule Sina seda avama


Sellest ajast on möödunud mitmeid kümneid aastaid,

loen vaid lehest, kuhu viinud sind Su elutee.

Pole näinud Sind vist juba sada aastat

ei tea kumbki kuidas teine elab, mida teeb

ja taas kohtumisel valdas taas mind sama tunne

nagu tookord mõnekümne aasta eest

Sinu kõrval oli omane ja turvaline tunne,

„seinad“ mida kaasas kannan kukkusid mul eest…

Olin mingil üritusel, kus mu tuttavad käitusid kummaliselt

Ma olen muutunud nähtamatuks
Mu hääl on muutunud hääletuks
Ma toimetan oma toimetamisi ihuüksi
Räägin oma jutte ihuüksi
Vahel ma tahaks et keegi vastaks
Ütleks mulle kasvõi tere
Aga tihti jääb tühja õhku mu tere
Kui ma möödun peeglist
Siis näen ikka, keegi on seal peeglis
Aga kui liigun inimeste seas
Olen kui vaim seal inimeste seas
Nad ei näe ega kuule mind
Nad teevad näo...
et nad ei tunne mind?!
Või vaatavad must hoopis läbi?!
Nagu paistaksingi ma päris läbi
Äkki ma paistangi läbi?!
Äkki ongi mu maine elu läbi?!
Äkki ma arvan, et olen olemas...
Aga mind polegi päriselt olemas?!

Üks mu headest blogisõpradest,
keda ma ükski päev külastamata ei jäta,
kirjutas ilusast sügisest, heast filmist, mida ta korduvalt vaadanud on
ja et tal käisid külalised ja pani
illustratsiooniks külaliste ilusad uued punased kummikud

See blogi sisse kanne sikutas minust välja need read:

ma nii igatsen, et keegi tuleks külla
ma nii igatsen, et keegi tahaks tulla
ja istuda ja kuulata,
kuis kõlab pasun, flööt ja klaver,
kitarr ja kannel mu
lapse huultel- sõrmedel
ma nii igatsen, et keegi tuleks külla
ja istuks minu söögitoas ja imetleks mu kardinaid,
lambivarje, laudlina
või lihtsalt räägiks,
kus ta käis ja mida teeb
ning jooks minuga koos tassi teed

ma elan suure maantee ääres
ja kõik vuravad vaid mööda
nii elu läheb mööda,
kõik kihutavad mööda
ja keegi ei astu mu
majakesse sisse ,
et istuda kord maha
ja võtta aega maha
ma nii igatsen,
et keegi tuleks külla…..

Esmaspäeval porknapirukad...

Mu kallis poeg sai kahekümneseks ja kuna ma tahtsin kena pidu talle teha, küpsetasin ja valmistasin seda pidu ette terve nädala



Teisipäeval singipirukad
Kolmapäeval "pikk poiss"
Neljapäeval seene pirukad
Vastu reedet juustupirukad
Kartulid ja kanatiivad
Varsti keele alla viivad
Kui nad saavad salatiks
liha praeks, kondid Supiks,
Kui vaid jõuaks lauda kanda
Sünnipäevalistele siis anda
Praegu kõik on külmas kaisus
Õhus heljuvad vaid haisud;)
Kiisu kõnnib nende seas,
nuusutab ja nurru veab
Küpsetades nädal möödub
Laiaks raha kõik on löödud
Hinges aga rõõmus ootus
Kena kohtumiste lootus
20 aasta eest
sündis ilma väike mees
tähtis päev on täna temal,
tähtis temal, tähtis emal
varsti koos siis pidu peame
laua taha ennast seame
nädal aega küpsetasin
loodan laud ei ole kasin
kui pole raske raha kott
küpsetagu ahi- pott
pirukates pihu soojus
küpsetistes südame soojus
kokku kõik üks armastus
Palju õnne armas poeg!!

Sa röövisid täna mu südame!!!!

Nüüd veel
Päris minu elusügisel!!!!
prrrrrrrrrr
Ma pole ometigi mingi plikatirts
Kes jätab laokile oma südame
Sa vaatasis sügavalt
mu silmadesse
Pugesid vaikselt mu hinge
Sõrmitsesid
hinge kandle keeli
Ja niuhti oli süda läinud
Ma ei saanud arugi
Enne kui
olid minu südamega ära läinud
sul pole sellega
ju midagi peale hakata
kes lubas mu südame
niimoodi
ära
napsata
mul on koju minnes südant vaja
kuidas ma nüüd armastan oma meest lapsi
ja kodu
ja
maja…


Nüüd veel
Päris minu elusügisel!!!!
Sa röövisid täna mu südame
Nüüd veel
Päris minu elusügisel!!!!
Ma arvasin et ma polegi enam naine
Et olen supikeetja, koduhoidja kaine
Rahakott ja lapsenänn
Kaltsukubu,vana känd…
Sa röövisid täna mu südame
Nüüd veel
Päris minu elusügisel!!!!

Tali tuligi me õuele 

 Ei jäänudki taevasse 

Tuli tasahilju 

 Ei kisanud ei kiljund 

Õhtul hilja tuli lumi

 Tassa sahisedes tuli 

Aknast sisse vaatas 

Ennast õues laotas 

Hommikuks siis olid valged 

Puude tänavate palged 

Tali tuli siiski

 Muremeele viiski

No tuligi see ammu igatsetud lumi
Koos külmaga, mis valus nagu tuli
Kui hommikuti vaatas pime vastu akendest
On nüüd jäälillede valge pits hoopis akendel
Koerake õue peal väriseb nüüd külmast
Ei oska ta rõõmustadagi talvisest ilmast
Kui nõnda külmetab jõul tuleb valge
Külmetab ehk äragi jõulutaadi palged?!
Koerake ja kassike kipuvad tuppa
Isegi peitnud end olen sooja tuppa
Ainult korraks nina siis välja pistan
Kui puukuuri puude järel silkan
Hommikust õhtuni ahjus on tuli
Soe aga tuppa ei jää vana suli
Ahju kõrvalistudes on päris soe
Akna alt sisse külma aga poeb
Külmataat kallis külmataat kulla pai
Kust sa nii palju külma meie jaoks said
Puud õues härmas ja vali on tuul
Tänavail kõndijail võdinad suul
Natuke külma ja väikene lumesadu
Nõnda saab jõulutunde kätte iga kodu
Kuule külma taat ära nii pinguta
Külma saatmisega üle pingutad
Puhka nüüd väheke päeva või paar
Külma on küllalt et sõita saaks saan
No tuligi see ammu igatsetud lumi
Koos külmaga, mis valus nagu tuli

kui ma sind ootasin
südame all kandsin
siis mõtlesin
et milline sa oled
kui sünnid
ja kui sündisid,
mõtlesin,
milliseks sa kasvad?
kandsin sind seljas
ja õlgadel
ja mõtlesin,
kui suureks
sa kasvad,
käisime käsikäes
tegime koos süüa
kasvasime koos
ja nüüd,
kui ootan sind koju
mõtlen,
milline nüüd oled
milliseks sa ise
end kasvatand oled
kas tunnen seda meest
keda sa enda sees kannad
ja nüüd
kui ootan sind koju
mõtlen
milline nüüd oled
milliseks sa ise
end kasvatand oled

see mis sa nüüd oled,
oled sa ise
minu kasvatatud lapsele
juurde ja peale mis paned
see ongi põnev
et keda kandsin
kord südame all
kord südame peal
kord turjal
korda kaela peal
kord päris
kord kaudselt
ja nüüd oled sa ise…

Mul paluti ühes seltskonnas

lugeda oma luulet , ma siis tegin seda
Selles seltskonnas ma seda enam kunagi ei tee, ma pidin karjuma üle jutukõmina ja keegi tõusis ühel hetkel püsti ja tuli siis mu kõrvale ja karjus telefoni nii kõvasti kui ta hääl võttis
Oli no täitsa napakas tunne
Ühes teises seltskonnas oli veel umbes selline olukord, et kui hakkasin lugema, astus keegi uksest sisse ja hakkas karjuma, kui panin suu kinni, läks ta uksest välja, kui hakk,sin lugema, tuli ta tagasi ja kisas edasi, kui keegi ütles, et ole tasa, siis ütles et ei tea miks;)))

Mingi lollakas rahva ees
Loeb mingeid sõnu
Ja niimoodi koosolemisest
Polegi mingit mõnu
Nii vastik, et sel ajal
Kui ta loeb
Kästakse vait olla
Keegi helistab mulle tasku ja
See lollakas rahva ees
Segab mu kõnet
Ja ma ei kuule ka
Kui ta kisab seal oma sõnu
Pean karjuma rahva ees
Siis Oma sõnu
Ja miskipärast rahva sees
Keegi pahaselt seirab mind
Ja see lollakas rahva ees
Loeb jälle vihikust
Mingid ridu
Ja ma jälle
pean karjuma
et mu jutt temast üle kostaks
miks need inimesed ometi
kõik tahavad rääkida
kui minul selleks isu?!

Ma loen kuidas
Sa
Sa lood ja lehvitad
ja luuletad
ja meil
jäigi
minemata
jõekaldale,
kiigele
Ei tea millal
Täitub
See minu unistus
Ja kas täitubki
Et meil on aega…
Me lähme
käsikäes
mööda jõekallast
Ja istume kiigel….
Millal?!
Lähen välja
Istun nukralt
lumehanges
sest mul pole
kiike
ega jõge
ega sind
millal?!

Ma olen vangis

Ei saa ma kuhugi
Kuhu tahaks
Ei saa ma tänavale
Sinuga minna
Käsikäes minna
Mööda Taara linna
Meel sellest hale
et ei saa minna
ei saa minna…
kuhu…

ma olen vangis
ja vaatan
kuis elu voolab
must mööda
kuis sügisest
talv saab ja
talvest kevad
nõnda ma toas
istudes elan

nii istudes oma
toas kohtan koitu
ja igatsen ehas
ma olen vangis
oma kehas

Ma ootasin sind
mu armas prints
Et tuled
Valgel hobusel
Aga sa ei tulnud
Ma otsisin sind
Armas prints
Aga sind polnud
valgel hobusel
otsisin veel
Aga ma ei leidnud

Nii ma igatsesin
sind taga
Ja unistasin
unetutel öödel
ei magand
kuulatasin
kuid keegi
ei tulnud
valgel hobusel

nii ma siis õhkasin
ja igatsesin
ja ei märganudki
et oled ammu siin
hingad öösiti
mul kuklasse
hoiad peos
mu pihkusid
katad soojalt
mind tekiga
kui külm on..
Ma ootasin sind
mu armas prints
Et tuled
Valgel hobusel
Aga sa olid ammu siin

Õelutse, õelutse õeluse kott
Varsti kukub pähe sulle kott
Mis on täis sinu õelusi
Mis on täis sinu paleusi
See mida teistele kaela kallad
Selle räpase koorma alla
Jääd sa üks kord ise
Õelutse, õelutse õeluse kott
Varsti kukub pähe sulle pott
Seda sama koledat jama
Mida teistele kaela ajad
Õelutse, õelutse õeluse kott….


Keegi õel inimene kommenteeris mu blogi, mu peret ja mu tegemisi
õelalt pahatahtlikult ja ma ei tea kuidas seda jõledust nimetada, mis selle kurja inimese sõrmede alt mu blogisse ilmus
nii tekkis see luuletus

Ma ei saa aru mis
inimestel viga on
Neil vaja kõike teada
Kes kelle isa eon
ks kellega maganud on
Kes kellega käib
kes kelle maha jättis
Ma ei saa aru mis
inimestel viga on
Kui kellelgi midagi hästi läheb
Siis hakkavad kurjad veskid
jahvatama
Et see ei olegi nii hea
Ja preemiat andma talle ei pea
Ja luukeresid on
kapis tal mitu tükki
Ma ei saa aru mis
inimestel viga on
Kui keegi surnud on
siis alustavad kohe klapperjahti
Nad isegi ei tunne inimest
kuid mustata ja mõnitada
oskavad nad küll
Ma ei saa aru mis
inimestel viga on
Neil justkui kahju on
et kellelgi on pere ja lapselapsed
külla tulevad nende lapsed
Ma ei saa aru mis
inimestel viga on?!

Alguses kui
tali tuli
Oli see kõik
Nagu imeilus
talve muinasjutt
Loodus oli kaunis
Oma pruudi ehteis
Aga nüüd …
on olnud pikalt
nii külm,
et kõik toss
läheb ära
sooja saamise peale
ja imetleda enam
ei taha
ega jaksagi

Alguses kui tali tuli
Oli see kõik
Nii kaunis
sest
tali oli nii oodatud
aga nüüd on
villand saand
sest talvest
mis ennast
imetledagi ei lase,
sest on nii külm
et ei tahagi
seda valget ilu,
enam,

Alguses kui tali tuli
Oli see kõik
Nii kaunis
Siis rõõmustasid kõik
Aga mis
liiast see liiast
Ja rõõmust pea
kurbus võib saada
Kui talvetaat
oma kraane
koomale ei keera

Alguses kui
tali tuli
Oli see kõik…
Nagu imeilus
talve muinasjutt
Loodus kaunis
Oma pruudi ehteis…
Aga nüüd on
Nii külm
Et valus vaadata…

Mul on pisike kollane maja
See on õnn, ma selle üle õnnelik olen
Kuid miskit on puudus???
Veel midagi lisaks vajan?!
Mul on kaks ilusat suurt õuna aeda
On istutatud puid ja põõsaid sinna aeda
Kuid miskit on puudus
Veel midagi lisaks vajan?!
Mul on hea tubli mees ja ilusad lapsed
Ja lastel omakorda veel kenad lapsed
Kuid miskit on puudus???
Veel midagi lisaks vajan?!
Mu majas on 5 väikest ilusat tuba
Sinna hea meelega teid külla luban
Kuid miskit on puudus
Veel midagi lisaks vajan?!
Mul on mitu sõpra
Ja nendel mitu sõpra

Kuid miskit on puudus
Veel midagi lisaks vajan?!
Mul on tore, mugav, hea töö
Pistan jalad maha ja olen tööl

Kuid miskit on puudus???
Veel midagi lisaks vajan?!
Teen maitsvat toitu, seda mõnuga söön
Ja seda kiites mu pere hea meelega sööb
Kuid miskit on puudus???
Veel midagi lisaks vajan?!

nagu marju kuut kunagi laulis
et see pole see pole see...

Mul oli kunagi üks unistus, et leian endale kaaslase, kellega koos luua ja elu jagada
nagu Marie Under ja Artur Adson
Ma olen selle unistuse maha matnud ammu, aga ikka vahest tuleb meelde ja ja siis ma kirjutan mõnikord sellele niiöelda "Adsonile" , aga kõik mu püüdlused lähevad ju luhta;)))

Ma olen sulle kirjutanud mitu kirja
Kuid vastust tulnud pole ühtegi
Ma panin luuletusi sulle sinna kirja
Kuid sa ütled, et sa ei loegi neid
No mida tõrva ma kirjutan siis seda kirja
Kui pole loota üldse vastuseid

Mul õues elab bioloogiline uksekell
Ta annab tihti valehäiret
Siis väraval on elektriline ukse kell
Ka tema annab valehäiret
Kust leida uksele üks kell
Mis õigel ajal annaks häiret
Muidu see elektriline kell
muudkui ehmatab
Kord kutsub tantsule
kord mängib ooperit
kord mängib sügavat sümfooniat

Mul oli seal paha
Ma tahtsin sealt ära
Mul polnud seal privaatsust
Mul polnud seal turvaline
Kuigi püüdsin luua sinna kodu
Kunagi oli mul seal kena
Igal lapsel tuba
Aga lõpuks olin üksi
Ja mul oli paha
Ja tahtsin sealt ära
Ja pagesingi ära
Kuid nüüd
on justkui kahju
kodust, ajast, noorusest
ma ei tea millest?!


Mul oli korter setomaal
ligi 23 aastat
kolisin sealt välja uisapäisa, kaasas vaid mõnd seljariided ja isiklikud esemed
hiljem kui korterit tühjendamas käisin, tekkisid tunded mis väljenduvad neis ridades

Kaotasin kalli inimese ja sõbra
teda meenutades siis need read


Mis on küll see mis kurvaks teeb
Kas igatsus või mälestus ?!
Või kurva aja mälestus
Mis on küll see, mis kurvaks teeb
Mis möödas on ja tagasi ei saa?!
Mis möödas on ja maletada saab?!
Mis on küll see mis kurvaks teeb
Üks pilt, üks pilk, üks mõte….
Üks rõõm, üks kurvastus, et oli inime ja enam pole
Ja rõõm, et minagi kord teda oma elus kohtand olen

Mul oli seal paha
Ma tahtsin sealt ära
Mul polnud seal privaatsust
Mul polnud seal turvaline
Kuigi püüdsin luua sinna kodu
Kunagi oli mul seal kena
Igal lapsel tuba
Aga lõpuks olin üksi
Ja mul oli paha
Ja tahtsin sealt ära
Ja pagesingi ära
Kuid nüüd
on justkui kahju
kodust, ajast, noorusest
ma ei tea millest?!



Mul oli korter setomaal
ligi 23 aastat
kolisin sealt välja uisapäisa, kaasas vaid mõnd seljariided ja isiklikud esemed
hiljem kui korterit tühjendamas käisin, tekkisid tunded mis väljenduvad neis ridades