kõrval on mõnus,
ta käed loovad kulda,
kasvõi maarammust,
ta poole saab
vaadata üles,
ja tunda end väikse
kuid kaitstuna
ta olemine on muhe ,
ja kui on mure
ta selgitab selle
ja välja tuleb
plaanidega,
mis endal pähe ei
tule
Kuid ta sõnad on
vahel,
nii kuradi valusad
ja mõtted võimatud taluda,
kuid kui ta nurrub mu kõrval,
ja unustan nõnda,
hetk tagasi ta
vaimu mul valutama
pani.
Me koos käinud
palju teid,
mõned neist
käänulised ja kõverad,
üles ja alla mäest
meid viinud need
teed.
Me pea uppunud olnud
ja taas välja tulnud
ja ikka kõike koos
ja käsi käes,
rühkinud.
Ta istub mu kõrval
Ja nohiseb õrnalt
Ja ma tean
et temata
sammuda sammugi
ei taha ma.
