Juba emaüsast
ta kui lahkus
vastu tahtsi
vastu loodusseadust
Nagu teades,
et siin ei oota
teda lahkus,
et keegi ei taha
teda siia ilma,
et ükskõik
kuidas ta on,
ikka riivab silma..
Et on hoopis isemoodi
hing õrn
ja vaim hõrk
ta siia loodi
Ema teda väga
endale küll tahtis,
kedagi ta armastada tahtis,
kedagi, kes on ta moodi,
aga ta sündis
hoopis omamoodi.
Keha õbluke ja vaim
vaba,
mida keegi ei sallind aga.
Ema lihvis siis teda hullu moodi,
et ei paistaks ta teistel silma,
et ta sobituks siia ilma.
Sai siis vaevatud ta vaim ja keha
õiget inimest ema
tahtis teha
oli jonnakas ta hing ja keha
ei tahtnud kuigi järgida ema.
Ta ei mõistnud
miks peab olema
kui teised,
sest tema on tema
ja teised on teised.
Surus ennast siia sinna
kuid ei olnud pragu
kuhu oleks ta siis mahtund
Igalt poolt paistis välja,
riivas silma ja tehti nalja
et on kole, et on rumal...
Luges ennast ta siis ära,
muremaalt ja valust
ära
luges ennast muinasjuttu
kuhu sukeldus siis ruttu...
Aga ikkagi ta pidi
käima koolis,
käima kooris.
Tehti haiget igat pidi,
sest ta oli isemoodi,
Polnud kuskil seda pragu,
kus ta täpselt ära mahuks
Leidis endal mõne koha,
kohe oli keegi kohal-
Oled rumal oled vale,
võtad ära minu ruumi,
oled äkki minust parem...
Kui sa oled siin ja praegu,
vaatama siis mind ei vaevu
enam keegi...
Jälle otsis lohutust,
Leiaks endal kohta
kus
ei oleks pinnuks silmas,
oleks koht tal selles ilmas...
Leidis mõnda oma sugust,
kel ei olnud aimu ohust,
et ta võiks võtta endal
ära kellegi valguse ja koha
Püüdis mis ta püüdis,
oht tal ikka kuklas
hüüdis-
Oled vale oled rumal,
maha jätnud sind on Jumal.
Tegi tööd ja nägi vaeva,
aga kohta polnud maal ei taevas,
kus ta oleks ära mahtund
Vaenajad ei ära jahtund,
ükskõik kuhu sisse astus,
kadetsejad olid kannul,
võtad mehe, võtad õhu
võtad koha, rahu lõhud..
Ta ei tahtnud teiste meest
ega seista päikse ees,
tahtis olla lihtsalt ise,
armas õrn ja mitte tige.
Ta ei tahtnud jääda
koju
oli nagu pekstud lojus,
keda kõik siis nokivad.
Öeldi alga puhtalt lehelt,
aga kust ta võtab selle lehe,
seda öelda ei osatud
Öeldi tal, et anna
andeks
mida anda kui ei anta
seda talle hoopis andeks,
et on lihtsalt isemoodi,
et ta siia ilma loodi
vaimult vaba, hingelt rikas,
et ta oma kohta ikka
ihkab...
Igaüks kel silma jääb,
tahaks teda maha teha,
tahaks põrmuks lüüa keha,
mis on talle kaasa antud.
Mõnikord siis äkki tundus,
et leidnud oma nišši,
kuid siis ikkagi
ei klappinud seal
miski.
kas oli liiga peenike
või oli liiga paks
oli liiga vana
või oli lihtsalt liiga laps.
Mõnikord klappiski
keha
ja keel
aga siis äkki
muutsid nad meelt,
ei tahtnud astuda
ühte sammu
temaga keegi juba ammu,
ta ei saanud äkki aru,
et keegi
teda ei soovi
ühel hetkel leidis ta
end üksi tühjalt hoovilt
See kes polnud üldsusega
ühte meelt,
hääletas jalgadega ,
ega kasutand keelt
seismaks hea tema eest...
Aga ta ei tahtnud
olla ohuks
nii ta siis istus aga üksi kodus
ja nuttis ja halas ja heitis meelt
Talle öeldi et ei tohi karta
Talle öeldi et vastu
hakka
Aga ta ei teadnud mida ja kuidas
Kui ikka ja jälle
Sai võmme ta seal
Kus ei osanud oodata ilma peal
Kui polnudki enam kuhugi minna
Ei läinudki istus ta kodus ilma
et oleks end kuhugi toppind
et oleks raskusi trotsinud
ja otsinud puhast lehte…
Seal aga hakkas tal kitsas,
ta ihkas ilma ja inimesi
Ihkas inimlikku soojust
Inimlikku sõprust,
mida keegi
ei toonud
Talle lihtsalt niisama
lihtsalt koju
