Hoiad eemale
oled vait
sõna ei võta
meelsust ei näita
hiilid nurki mööda 
ja ikkagi jääd
ette
ja ikkagi oled see
sildistatud
ja raske iseloomuga
ja terava ütlemisega
kellele võib selja tagant
hiilida ligi

ja sa ei tohi midagi öelda
sest sul pole mingit õigust,
end kaitsta
sest sa oled see..
sildiga
Kes võttis
õiguse sulle panna külge sildi
kust ta selle sildi sai
oma peas kirjutas valmis
ja nüüd ta
räägib kõigile,
et sul on see silt
ja kui sa natukenegi
midagi iitsatad
siis kõik saavad jälle öelda
ah tal on see silt...

Sa võtad elu väga tõsiselt

ja kurvastama kipud kõigiga,

 kel natukegi kehvemini läeb.

Ei saa ju  ilma soojaks kütta

ja ega kõigil appi minna,

nii kaotad enese

ja kellel seda tarvis.

Sa võtad elu väga tõsiselt

ning unustad, et  igal asjal

külgi eriseid…

Kui saaksid  veidi  kerglaselt

sa elust läbi trallida

mis sest , et iga lahkujaga

minna sooviks  kaasa

ja iga kurvastajaga

sa kurvastad.

Sa pole minetand

veel seda last, kel läksid korda

teiste rõõmud mured,

kui kaotad iga päev

nii endast

osa.

Sa võtad elu väga  tõsiselt

ja kes sind enam mäletab,

kui  ükskord lähed,

 sest  kes siis ikka usub,

et sul tõest läks korda

kuidas elas sinu naaber

ja mis saab kord sest maast…

Ja ikkagi sa tahad uskuda,

et  võidab siirus, sõprus.

 Et  lõpeb ükskord tsirkus

 ja maskid kistakse

kõik eest.

Sa ikka tahad uskuda,

et kõik millesse sa uskusid

on ikka kuskil alles

ja ei ole muinasjutt

vaid ikkagi on kuskil

 keegi veel,

 kes tõeliselt

sust hoolib ja inimkonna

 heaks on valmis

andma endast kõik.

Ja seda väga- väga  isetult.

Mis siis, kui öös on varje,

mis saavad kaasa valu

karjed,

su sisismas on ikka lootus,

et taas kord tuleb koit

ja kusagil on keegi

kes  aus ja siiras

oma tegemistes

sönades

ja redelid ei ole

tähtsad

vaid

oluline armastus,

mis  usub kõik,

mis loodab kõik ja sallib kõik…