sa ei raatsinud raisata raha
et tuua tuppa lilleilu
ja läksid võtsid maha
kahe krookuse õieelu
oma muhedal moel siis
neid mulle
sa tõid
ise suur kui karu
suurtes kätes
veel õitsev ilu
mis veel närtsida
polnud jõudnud
sa ei raatsinud raisata raha
et osta mulle kinki
ja siis hommikul vara
meisterdasid sa kinki
kahe võtmega siis
sala
käsid majas ringi
ja rõõmustasid mind tõesti
et saan siis sala
pesta puhtaks sindki
ma hommikuti
katsun varbaga,
et kaugel on see suvi
ja käes kas juba
kevad
kuid varbad sinised
on külmast
kui üle õue lähen
ja sõrmede all sõre
rahe
kui muru katsuma ma lähen
siis aknast piilun päikest
hommikuti,
et kas juba saab
minna paljajalu üle muru
see talv ei kuidagi ei lähe
veel oma teed ja
kevad
piilub metsa tagant
lilli silitades
krookuseid ja
kellukaid
taas sala avades
nad oma silmad
Sa oled kaua -kaua
kannatanud
tõrjumist ja
tallamist ja alandust
ja hülgamist
ja ülekohut
siis sa oled
eemaldunud neist,
kel polnud lihtsalt aimu,
mis oled
ja mis nad sinuga
teevad
ja öelnud lohutuseks
endale,
et nad ei tea
mida nad teevad
ja anna neile andeks,
sa oled ennast
siis tõrjunud
ja alandanud
ja hüljanud
ja tallanud,
ja arvanud
et kõike seda
enam sinuga ei tehta
ja siis
su kõige kallimad
teevad sulle ära
ja sa ei tea
kas see lohutab
et ütled taas
et anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
On uhkus läinud liiale
ja suhted tahtis viia need
nüüd omadega rappa
ja valu südames sul keeb
ja hingel raske koorem see
nii raske on,
et tahab tappa
sa uskusid, et õige see
mis tegid ütlesid ja suunasid
ja vaeva nägid kaevasid
ja väetasid
ja toitsid hinge
jõuga
ja uskusid,
et lillekesed
kasvanud
on sirgeks tubliks
hakkand
liigvara uhkustasid
uhkustasid ära
ja nüüd siis
lamad riismetel
kurvastad,
mis siis see veel
võib kade parastada
Ma üksi oma toas istun
