Meie majas elada on hea

Töötama siin keegi ei pea
Prahi viskad kuhu tahad
Kasvõi põrandale maha
Pliit see keedab maitsvat sööki
Külmkapp valmistab head jooki
Tuba soe ja hea on meel 
Mida ihkad kohe teed
Magad siis kui uni tuleb
Ja kui ärkad üles tuled
Toad on puhtad, valmis söögid ,
pudrud podisemas köögis
haldjad öösel külas käinud, 
sodiga koos ära läinud, 
lapsed rõõmsalt söömas- joomas,
segadust taas majja toomas.

Ma kirjutasin sulle kirja

ja kirjutasin kirja

palju sõnu, mõtteid,

tänu, muresid…

 kirjutasin pikalt lahti oma mõtteid,

kõike seda,  mis mind ammu puresid

mida ehk sa ei tea

 või pole küsinud

kirjutasin pika kirja

kõigest sellest

 mis on aastaid mõtteis püsinud

ja siis arhiveerisin ma kirja

sest ma  ei tea, kas seda kirja

paned heaks või paned pahaks

ja  ma seda üldsegi ei tahaks

pahandada sind , 

kui  loed mu kirja

loodan aga väga seda

et su vaimolend loebki kirja,

mis ma sulle kirjutasin

 ja ma seda kirja

 füüsiliselt ära saatma

üldsegi ei pea ;)

Läbi

Tihti tunneb ta

 ennast täitsa

Läbikukkununa

Läbikukkunud emana

Läbikukkunud naisena

Läbikukkunud sõbrana

Läbikukkunud õpetajana

Läbikukkunud käsitöölisena

Ta   ei tea

kus kohast

ta läbi kukub

Aga  tunneb ta

Et on  täitsa läbi

FB-s

Ene Rämmeld kirjutas: Systeem B..Pariisis..... Et talve lõbusalt vastu võtta kasvatan lillede asemel murulauku ja muud. söödavat ..

Mina siis vastasin:

Ka mina olin  äge põllunaine

kui olin noor ja ilus ja väge täis:

sai küntud, külvatud ja heina niidetud,

peenraid rohitud ja lambaid pügatud.

Ma nabast allapoole,

 enam täna ei kummardu,

nii suur on minu uhkus  praegu.

On küllalt oldud rakud pihus

põllul, aias heinamaal,

nüüd  minu rõdukastides

 saab kasvada nii sibul, till  kui petersell

nad kevadeti tõstan õue,

suve päikse- tuule paitada

 ja talveks tuppa sooja

ja kenaks akna kaunistuseks,

sealt võtan supile siis rohelist

ja tunnen mõnu värskest maitsest,

ka keset külma talve.

Olen andnud ,

andnud ja andnud
Tagasi ka vahel saanud,
aga enamasti ikka väga pole,
olen püüdnud ja pöörelnud,
kombineerinud ja konstrueerinud,
klappinud ja lappinud,
otsinud ja hüüdnud,
roninud ja roomanud,
palunud ja kerjanud,
ja ikka jälle andnud,
ja saanud vastu rooska,
enam ei jaksa
vingerdada,
vingerda nüüd ise,
mina olen ära…
eemal, küll kõrval, aga omaette,
ma vaatan , mida sa teed, aga kaugelt,
ma ei suuda olla enam su lähedal...


pilt pärit siit: http://suleke.blogspot.com/2008_04_01_archive.html

Eks teise silmas

 näed sa hästi pindu.

Oma silma palgist vaatad aga  mööda,

 Sul püüda aega pole teise hingelindu

Kui keegi vajab sinu abi,

Sa lendad tema murest  röömsalt mööda

A kui sul  endal midagi on vaja,

 siis oled hästi ägedasti  libe sell

siis leiad koheselt sa selle aja,

teed näo, et oled olemas sa iga kell,

kui kõik sul  korras,

 võid unistada vaid su abist.

ma ammu igatsesin lilli

  oma  ukse ette lillepotti

kõik poe ukse esised

need olid kanarbikku täis

ja täna tühjus esines

seal ostjaid palju oli käind

kaks kanarbiku räbalat

siis endale veel sain

ei ole näha tänavalt

kui sätin ukse ette potti

nad küünalt kaunistama

homme

mu kallid kadunud

siis  saavad küünlavalgel tulla

teid igatsen nii taga

just siis kui on nii pime

kanarbik nüüd külmetab ,

 mu esikus ja ootab

igatsedes  homset


Pilt Nataly  FBst

Aapo Ilves kirjutas:kürvitsat näet palamas, anna õkvalt jalaga!

Mina siis vastasin;

Mis tast kürvitast  jalaga tappa

Võta kainla ja pista kotun patta

Teine ju kenasti puhtas tettu

Tuli seen,  et sa   ta kvaliteedist ei pettu

Kui sa kuuri  ja tükelelda i viitsi

 siis  suska  õkva tävvega patta

kui um pehmes keenu

 siis võtat luitsaga katlast

jämmes tetta  saat

 ni putru sousti ku suppi

koored komposti

ja ei lää kaduma ühtki juppi

Haiget

saanult

 tahad ennast peita

Sinna kust sind

 kunagi ei leita

poed siis justkui

 sügavasse urgu

kaaslaseks vaid

 üksindus ja kurbus

Annad

endast kõik

Rohkemgi kui sul on

Annad viimase

Ise ilma olles

Ja vastutasuks saad

rooska

Siis milleks see kõik

ära

Tahaks ära kaduda,

 lahustuda,

aga sa ei või

Tahaks minna kaelani järve

 ja sinna jääda,

aga sa ei saa,

 sest su majas

on pisike hing,

kellel on sind vaja,

 ta ei kasuta sind ära ,

ta armastab sind,

 tingimusteta.

Ära kasuta kedagi nii ära,

et ta  ära lahustuda tahab...

ei ihka ma maarjalillede surma ;)

mu lillepeenras istub uhke ohakas,

 ma lootusrikkalt ootan tema õit,

 käin igal päeval teda vaatamas,

et kas alles veel

või mõni tubli aednik äkki käind

Mu aia taga

 vaatab aknast sisse nõges,

seal vikatiga naaber

 enam kunagi ei käi..

Mul meeldib see,

 kui  ümberringi rohelus,

kui käes suur suvi

ja muru pole nudi

ja kurvastan kui naabrid

 langetavad iga nädal päid

kauni õielistel

 margaretadel…

See on mõnus

 See ahjutule

 praksumise hääl

Parim unelaul mu meelest,

olen tihti nii magama jäänd

Et soojal korstnasse

 lubanud minna

Siibri sulgemise aja

Lihtsalt  sisse magand

Kui mõnikord

 külm kontidesse pugend,

 meel härmane kurvastav

Istun küdeva pliidi ees

  veidi aja

 ja kui soe juba imbuma hakkab

 naha vahele hiljukesi

Märkan,  meelgi on härmast lahti ,

 tuju lustilik taas lõbus ja lahe

Ilm tuubriga sälan

Oi kuis tahaks ,

viilutada keha

Tore oleks seda nõnda teha,

et ühe saadaks tantsima ,

teised  kahte koori laulma,

 kolmas kodus vahiks,

et saaks köetud ahi

neljanda ma saadaks

savist asju mätsima

viies lendaks aga poodi

vaatama mis sinna toodi

kuuenda saaks saata

 õue rahvast klatšima

õhtul korjaks kokku viilud

üheks kehaks klattima

unetunniks kenasti

peseks puhtaks

 paneks voodi

kuulaks muljeid

hullumoodi,

 kuidas päeval

elati,

hommikul siis  jagaks viilud

jälle rõõmsalt laiali

Algul limpsib ta siit ja sealt,

nagu mekkides hõrku rooga,

süütab üksikuid sädemeid,

 siit ja sealt

ja siis äkki  lahvatab hooga

põlema kõik halud.

Istun ahju ees jälgides mängu,

hakka põlema mõttes palun,

tuli  tõuseb, kord jälle kängub,

lisan juurde veel mõne halu,

lõpuks kuumab kõik ahjus

 ja tema ees hakkab palav,

sulen uksed ja kuulan kaugelt,

kuidas praksudes kütis halab.

andes endast viimase

 toasooja eest.

Lasen  ahjul

 ja tema sisul,

 olla veidike oma ette

poen siruli teki alla ,

ise kuulates raginat, praksumist, müha

Unelen,  kuni ahi on valmis ,

oma sisemist kuumust

 ka toasoojaks andma,

segan sütelt kõik suitsu ja vingu,

 korstna poole mõnuga teele,

tõmban tulised tukid ukse ette ,

 sulen sooja ahju,

 pannes peale tõhusa kaane .

Ta   on peidus seal tuha all,

kuniks jälle ta läidan,

 kui igatsen ta sooja oma tarre.

Seisan keset linna

bussipeatuses,

 oodates teadagi mida.

Päike paitab mu palgeid

ja tuul sasib

 juukseid mu  silmile

 ja vallatleb värviliste lilledega

 mu  pikal mustal mantlil .

Seisan seljakott seljas

Teine kõhu peal,

ühes käes kark

 ja teises toidukott.

Äkki silkab mu

juurde üks vanadaam,

patsutab mind

 mu kõhuseljakotile

 ja ütleb:

tere murueide tütreke!

Minu  imestunud  pilgu peale,

ta naeratab ja ütleb,

 et me ei tunne ,

aga ta tahtis,

mulle seda kõike öelda,

 sest ma olen,

 alati nii tore nagu olen.

Ütles  ja lippas ise edasi…

 Kevadesse sedasi.