Tuesday, June 28, 2016

Ta

 kõrval on mõnus,
 ta käed loovad kulda,
 kasvõi maarammust,
  ta poole saab vaadata üles,
 ja tunda end väikse
kuid  kaitstuna
ta olemine on muhe ,
ja kui on mure
ta selgitab selle
ja välja tuleb
plaanidega,
 mis endal pähe ei tule
Kuid ta sõnad  on vahel, 
nii kuradi valusad
ja mõtted võimatud taluda,
kuid kui ta nurrub mu kõrval,
ja unustan nõnda,
 hetk tagasi ta
 vaimu mul valutama pani.
Me koos käinud
 palju teid,
mõned neist
 käänulised ja kõverad,
 üles ja alla mäest
 meid viinud need
teed.
Me  pea uppunud olnud
 ja taas välja tulnud
ja ikka kõike  koos
 ja käsi käes,
rühkinud.
Ta istub mu kõrval
Ja nohiseb õrnalt
Ja ma tean
 et temata
 sammuda sammugi
 ei taha ma.


No comments:

Post a Comment