Käisin kunagi aastate eest Tartu linnas Ed. Vilde nimelises rahvateatris

Rahva teater oli teatavasti linna kultuurimaja üks suurimatest taidluskollektiividest.

Seal figureeris üks mees, kes oli mees nagu orkester sõna tõsises mõttes

Kui oli vaja: oli ta näitleja, kui oli vaja: oli ta autojuht, kui oli vaja: oli ta dekoraator, majahoidja elektrik jne

Kui kultuurimajas lõppesid õhtul hilja kõik tegevused, laotas ta saali põrandale maha suured valged linad ja kukkus maalima.

Sealt tema imelise pintsli alt ilmusid kaunid metsad, uhked lossid ja kõike muud mida oli tarvis teatri tegemise dekoreerimiseks.

Kõik see toimus peaaegu 30 ne aasta eest.

Leidsin ühel päeval üles luuletuse , mis siis kirjutasin

Tõnis Kripsonile

Kui tuled kustuvad ja vaibub kära,

kui viimnegi piduline on läinud ära,

seisab suur maja, kesk linna sünge ja pime-

kuid ühest aknast paistab justkui valgusvine…

Sa oled ainuke selles tohutus majas,

vaikus ja tühjus kui vihm sulle kaela sajab.

Sa joonistad tunde, joonistad terve öö,

ei kuule sedagi, kui kell raekojas lööb

Aeg ei seisa ta kihutab tagant,

on palju neid öid, kui Sa ei maga…