Tee on

 koguaeg püsti ees,

 kuhugi pole nagu pääsu,

kui paistab kusagilt lootuskiir,

 siis see kustutakse kohe ;(

kõrvad on kurdid mu ümber

kuuldakse vaid sõnu

mida tahetakse kuulda

makaronid ripuvad

 kõigil kõrvadel

ja  ma ei jaksa neid

 sealt enam korjata

mida rohkem ma korjan,

 seda rohkem sinna

 neid rippuma kukub

lootusetus on haaranud

mind oma  võrku

rabelen mis ma rabelen

ikka on uus võrk

 mind taas püüdmas

kui nagu tundub,

et nüüd hakkab

kõik loksuma paika,

ikka leiab keegi

et peab  jala ette

mulle panema

sõbrad on kaugel

 või jumala juures

lapsed on kaugel 

ja neil  oma tee

nii ma siis  upun siin sügises

üksi oma pisaratesse