Monday, May 2, 2016

Elan linnas,


 kus peaaegu,
 et igaüks
sunnib katkestama
 ära oma naba,
 et ta aed
 näeks välja
 naabrist parem.
Minu uhkus aga on
 nii suur,
 et ma ei talu
kummarduda
allapoole oma naba.
Mulle tegelikult
 meeldib väga
rohelus ja lilleilu
ja olen lasknud
ennast lasta meelitada
rohenäppude liigasse.
Kasvuhoone taimed
riputan ma
 lillekastidega  maja
seintele.
Aga lillepeenar on ju maas,
kuhu minu näpud
 ulatada kuidagi ei taha.
Lasin sõbral
 ennast ahvatleda
 lillesibulaid talt omama,
 olin toonud
oma koju
uue elu
nende idudega
 juba sügisel.
Nii ma olen ukerdanud,
 lillepeenras
juba sügisest,
 kord käpuli,
 kord külili
 kord istuli..
Olen talund pilke
häid ja pahatahtlikke,
möödakäijailt,
 möödaveerejailt.
Olen kannatanud
 kommentaare mürgiseid…
Mõned õied
 juba tänavad
mind nende  ponnistuste eest,
 mõned idud
 rohetavad peenras
mõnusalt

No comments:

Post a Comment