Elu on vaid hetk,

mille näitelaval

me rolle täidame,

maske kanname

endast midagi

anname

või mitte.

Elu on vaid hetk

mis möödub

kui viiv

mida saab täita

süvenemata

pühendumata

ringi tuulates

ilusa maski

ja dekoratsiooniga

Peaks kinni,

mõtiskleks,

kuulataks,

vaatleks...

Näitelava on ahvatlev

ta tõmbab sind kaasa

ja kui aeg hakkab otsa saama

mõtled,

milleks ma olen,

milleks ma olin,

miks ma olin...

mida ma tegin...

Kõik tahavad

esineda ,

keegi olla,

kõik tahavad

pildile,

kuskil olla..

Elu on hetk

mis möödub,

kui kiirrong,

vahel tahaks

astuda maha,

mitte minna kaasa,

aga miskipärast

ei saa...

Võta mask maha

viska kostüüm seljast

astu läbi suve

ja kuula ja vaata,

sest varsti on kõik läbi

ja seal,

kuhu me oleme teel

ei loe enam maskid

dekoratsioonid

ega kostüümid...

Võta hetk

hingata sisse

võta hetk hingata välja

võta hetk olla vaikselt

ilma esinemata

ilma maskita

kostüümi

ja dekoratsioonita....

 Sina ju võid

Endale andestada

Sina ju võid

Ennast armastada

Aga su naaber

Korteri kaaslane

Peab kõik meeles

Kahtlustused

Kuulujutud

Ja hüpata võid

Kasvõi üle

oma varju

Aga lahti saada

On raske

Mustamise

Varjust

 Ühe sõna loen

ja ülejäänud panen juurde

omast peast,

ühe sõna kuulen

ja ülejäänud panen juurde

omast peast,

natukene näen

ja ülejäänu panen juurde

omast peast

Nõnda saab fantaasiast

justkui uus reaalsus,

mis hakkab elama

oma elu.

Mis tegelikult on,

kedagi ei huvita,

sest nii hea on

mõelda

omast peast

ülejäänu juurde...

Süvenemine on ju töö

ja kes seda viitsib teha

Lihtsam on lihtsalt

libistada kõike

justkui tuuleiilina

vooluga kaasa

Kõrvus tühi tuul

ja ...

 

sa ei raatsinud raisata raha

et tuua tuppa lilleilu

ja läksid võtsid maha

kahe krookuse õieelu

oma muhedal moel siis

neid mulle

 sa tõid

ise suur kui karu

suurtes kätes

veel õitsev ilu

mis veel närtsida

polnud jõudnud

sa ei raatsinud raisata raha

et osta mulle kinki

ja siis hommikul vara

meisterdasid  sa kinki

kahe võtmega siis

sala

 käsid majas ringi

ja rõõmustasid mind tõesti

et saan siis sala

pesta  puhtaks sindki

 

ma hommikuti

katsun varbaga,

 et kaugel on see suvi

 ja käes kas juba kevad

kuid  varbad sinised on külmast

kui üle õue lähen

 ja sõrmede all sõre rahe

kui muru katsuma ma lähen

siis aknast piilun päikest

hommikuti,

et kas juba saab

minna paljajalu üle muru

see talv ei kuidagi ei lähe

veel oma teed ja

kevad

piilub metsa tagant

lilli silitades

krookuseid ja

kellukaid

taas sala avades

nad oma silmad

 

 

Sa oled kaua -kaua

 kannatanud

tõrjumist ja

tallamist ja alandust

ja hülgamist

 ja ülekohut

siis  sa oled

 eemaldunud neist,

kel polnud lihtsalt aimu,

mis oled

 ja mis nad sinuga teevad

 ja öelnud lohutuseks endale,

 et nad ei tea

mida nad teevad

ja anna neile andeks,

 sa oled ennast

 siis tõrjunud

 ja alandanud

ja hüljanud

ja tallanud,

ja arvanud

et kõike seda

enam sinuga ei tehta

ja siis

su kõige kallimad

teevad sulle ära

ja sa ei tea

kas see lohutab

et ütled taas

et anna neile andeks

sest nad ei tea

mida nad teevad

 

On uhkus läinud liiale

 ja suhted  tahtis viia need

 nüüd omadega rappa

ja valu südames sul keeb

ja hingel raske koorem see

nii raske on,

 et  tahab tappa

sa uskusid, et õige see

mis tegid ütlesid ja suunasid

ja vaeva nägid kaevasid

ja väetasid

 ja toitsid hinge jõuga

ja uskusid,

 et lillekesed kasvanud

 on sirgeks tubliks hakkand

liigvara uhkustasid

uhkustasid ära

ja nüüd siis

 lamad riismetel

kurvastad,

 mis siis see veel

võib  kade parastada