Ei ole tõesti enam seda sädet,
mis 40 aasta eest,
ma aga kuskile ei lähe,
Su armsa sooja pilgu eest,
Su kõrval aina rühin minna,
me ühist konarlikku teed.
Kus tihti muresid ja rõõme,
kust haaran kaasa aina sõõme,
koon kokku meie saatuse,
ja laulan laule soojusest ja hellusest
Ning katan Sind
ma hoolivuse kangaga,
et oleks samm sul kerge
ja vaba hingata
me ühes mindud eluteel ...
on tänapäeval moes elada,
kord kokku-lahku, lahku-kokku
sealjuures lüüakse veel lokku-
mis juhtus, kes süüdi,
kes pole süüdi...
On lihtne minna kokku -lahku
ja siis jälle lahku-kokku
ja uskuda, et suhe uus
viib mure, mida kaasas kannad,
kuid kui sa mõttemalli muuta ei taha,
siis vanad mure uute suhtesse
taas kannad
ja hakkab jälle vana nali
kord kokku kord lahku
ja jälle kokku ja jälle lahku
kes süüdi kes pole süüdi...
No comments:
Post a Comment