Ei ole tõesti enam seda sädet,

mis 40 aasta eest,

ma aga kuskile ei lähe,

Su armsa sooja pilgu eest,

Su kõrval aina rühin minna,

me ühist konarlikku teed.

Kus tihti muresid ja rõõme,

kust haaran kaasa aina sõõme,

koon kokku meie saatuse,

ja laulan laule soojusest ja hellusest

Ning katan Sind

ma hoolivuse kangaga,

et oleks samm sul kerge

ja vaba hingata

me ühes mindud eluteel ...

on tänapäeval moes elada, 

kord kokku-lahku, lahku-kokku

sealjuures lüüakse veel lokku-

mis juhtus, kes süüdi,

kes pole süüdi...

On lihtne minna kokku -lahku

ja siis jälle lahku-kokku

ja uskuda, et suhe uus

viib mure, mida kaasas kannad,

kuid kui sa mõttemalli muuta ei taha,

siis vanad mure uute suhtesse

taas kannad

ja hakkab jälle vana nali

kord kokku kord lahku

ja jälle kokku ja jälle lahku

kes süüdi kes pole süüdi...