Friday, November 9, 2018


Ma kirjutasin sulle pika kirja
Siis kustutasin selle ära lõpuni
Sest kirjutada sulle sellist kirja
Ei ole mõtet üldse nagunii
Ma tundsin  ennast sinu kõrval
Kui väike  , rumal harimatu plika
Sa arvad ennast oleva nii vana
Et öelda võid mis sobib ja mis kena
Aga mind ei tohi kamandada
ma tahaks sellel hetkel olla tangutera.
Kui keegi hakkab ütlema,
just seda, mis mul on juba teoksil
Mind koolitati väiksest peale
käima sirge seljaga
ja istuma kui krahvipreili
Ei  pane kunagi ma laua peale
oma küünarnukke ega kõhtu
Ei sega jutule ma vahele  ei kisa
Ma räägin selgelt vaikselt,
 ortograafiliselt õigesti
Mu riietus on viimistletult visalt,
et sobiks tänavale,
 teatrisse ja sinna kus on inimesi
Ma kannan  enamasti kaasas
 vahetuseks jalanõusid
ja minu peale ei pea
  kulutama plastmassnõusid
Ma pühin nina riidest rätiga,
kuid mitte  varrukaga ega käega
Ja  olen igatpidi  viisakas ja ontlik
Mul on küll kaasas ala palju asju,
kuid igal asjal uksest lahkudes on oma koht,
et oleks meeles, mis ja kus see oli.
Ka juhtub vahe ununema mõni asi,
kuid see on siis,
 kui keegi  segama ja kamandama kukub,
mu sisse harjunud rutiini.
Ma kirjutasin sulle pika kirja
siis kustutasin selle ära lõpuni
Sest kirjutada sulle sellist kirja
ei ole mõtet üldse nagunii
Sa mõtled ikka,
et olen ennast täis plika,
keda tuleb õpetada,
õpetada, õpetada…
 ja see ajab minu hirmus vihale
ja kui me kunagi veel kohtume
 siis istun sinust hästi kaugele...


No comments:

Post a Comment