Mõeldes Vaikele

Anna mulle palun andeks 
mu kallis sõber, 
et pole osanud 
Sind hoida,
Anna mulle palun andeks 
mu kaļlis sõber,
et ei osanud hoida
Su kallist mälestust...


Küsis  teine kallis sõber, et keda ma nüüd taga nutan
Vastan talle nii

Ma ei nuta kedagi taga,
olen teinud ammu temaga rahu
ja austan ta valikut,
kui haiget see mulle ka ei teeks...
kuid kahetsen ainult seda,
et märgata ei osanud teda,
kui valus see maailm talle oli.
Ma nutan, sest elavad hinged
ei oska hinnata seda,
mis sõprus, ausus ja siirus,
vaid otsivad igalt poolt häda
ja ärapanemist
ja panevad ise teistele ära

 nii,
et on valus ja masendav ja piinav
nii endal kui kõigil teistel...

 Ja mul on niiiiiiiiiiiiii häbi
iseenda ja teiste pärast
kui rumalad albid ja  tühjad
 on me sõnad ja teod
ja kui küündimatud
 me oleme
 paljudes oma sammudes
Ja kuidas me ei õpi
oma vigadest !!!!!!