Vahel tahaks

kapselduda ära

nii ,

et lukus on värav ja

kardinaid akna eest

 ei tõmbaks ära

ka  mitte sombuseks  päevaks.

Vahel tahaks üldse ära

 sinna,
kus igast su teost ja  sõnast

ei võetaks kinni
 kui  sõjast

kellegi vastu.

Uskusid siiralt,

et oled lõpuks

  jõudnud  randa,

 kus pole

kohta
 kadedusel ja kurjal.

Aga ikka saad

vastu hambaid

ka selle eest,

mida polegi teinud

Mida siis teed,

 kui  see,

 kes on kutsutud ja seatud

sind  hoidma  ja varjama

saab ise ka

sama relvaga
vastu pead,

millega sind
 on juba tambitud.

Kuhu siis lähed

ja keda sa usaldad

inimest sellist vist polegi,

langed siis  põlvili,

et appi paluda

seda kõige kõrgemat…

Vähe vist palusid

sest kergem ei hakanud,

huilgad siis järves,

ja möirgad metsas,

nii et hääl kähe

ja ihu nõder,

roomad tagasi

ootama uusi hoope?!