ei ihka ma maarjalillede surma ;)

mu lillepeenras istub uhke ohakas,

 ma lootusrikkalt ootan tema õit,

 käin igal päeval teda vaatamas,

et kas alles veel

või mõni tubli aednik äkki käind

Mu aia taga

 vaatab aknast sisse nõges,

seal vikatiga naaber

 enam kunagi ei käi..

Mul meeldib see,

 kui  ümberringi rohelus,

kui käes suur suvi

ja muru pole nudi

ja kurvastan kui naabrid

 langetavad iga nädal päid

kauni õielistel

 margaretadel…

See on mõnus

 See ahjutule

 praksumise hääl

Parim unelaul mu meelest,

olen tihti nii magama jäänd

Et soojal korstnasse

 lubanud minna

Siibri sulgemise aja

Lihtsalt  sisse magand

Kui mõnikord

 külm kontidesse pugend,

 meel härmane kurvastav

Istun küdeva pliidi ees

  veidi aja

 ja kui soe juba imbuma hakkab

 naha vahele hiljukesi

Märkan,  meelgi on härmast lahti ,

 tuju lustilik taas lõbus ja lahe

Ilm tuubriga sälan

Oi kuis tahaks ,

viilutada keha

Tore oleks seda nõnda teha,

et ühe saadaks tantsima ,

teised  kahte koori laulma,

 kolmas kodus vahiks,

et saaks köetud ahi

neljanda ma saadaks

savist asju mätsima

viies lendaks aga poodi

vaatama mis sinna toodi

kuuenda saaks saata

 õue rahvast klatšima

õhtul korjaks kokku viilud

üheks kehaks klattima

unetunniks kenasti

peseks puhtaks

 paneks voodi

kuulaks muljeid

hullumoodi,

 kuidas päeval

elati,

hommikul siis  jagaks viilud

jälle rõõmsalt laiali

Algul limpsib ta siit ja sealt,

nagu mekkides hõrku rooga,

süütab üksikuid sädemeid,

 siit ja sealt

ja siis äkki  lahvatab hooga

põlema kõik halud.

Istun ahju ees jälgides mängu,

hakka põlema mõttes palun,

tuli  tõuseb, kord jälle kängub,

lisan juurde veel mõne halu,

lõpuks kuumab kõik ahjus

 ja tema ees hakkab palav,

sulen uksed ja kuulan kaugelt,

kuidas praksudes kütis halab.

andes endast viimase

 toasooja eest.

Lasen  ahjul

 ja tema sisul,

 olla veidike oma ette

poen siruli teki alla ,

ise kuulates raginat, praksumist, müha

Unelen,  kuni ahi on valmis ,

oma sisemist kuumust

 ka toasoojaks andma,

segan sütelt kõik suitsu ja vingu,

 korstna poole mõnuga teele,

tõmban tulised tukid ukse ette ,

 sulen sooja ahju,

 pannes peale tõhusa kaane .

Ta   on peidus seal tuha all,

kuniks jälle ta läidan,

 kui igatsen ta sooja oma tarre.

Seisan keset linna

bussipeatuses,

 oodates teadagi mida.

Päike paitab mu palgeid

ja tuul sasib

 juukseid mu  silmile

 ja vallatleb värviliste lilledega

 mu  pikal mustal mantlil .

Seisan seljakott seljas

Teine kõhu peal,

ühes käes kark

 ja teises toidukott.

Äkki silkab mu

juurde üks vanadaam,

patsutab mind

 mu kõhuseljakotile

 ja ütleb:

tere murueide tütreke!

Minu  imestunud  pilgu peale,

ta naeratab ja ütleb,

 et me ei tunne ,

aga ta tahtis,

mulle seda kõike öelda,

 sest ma olen,

 alati nii tore nagu olen.

Ütles  ja lippas ise edasi…

 Kevadesse sedasi.