ikka veel kurvake aga nüüd juba natu rõõmsam

Mu kallis ilus tark ja hea esiklapsuke muretses mu pärast, et kuidas mul läheb ja kas ma nõustajat oman, kes aitaks miind üle neist raskeist aegadest,
nii valmisid vastuseks talle need read
spontaanselt ja töötlemata
aga südamest nagu ikka;)


sa ütled mu kallike lapse raasuke
et mu read on siin kurvad ja sünged
sa ütled mu kallike lapse raasuke
et mu read on siin valusad ja kurjad

sa küsid, et kas ma endale abi olen otsinud
et kas ma kuidagi olen oma valu olen trotsinud
jah ikka mu lapse raasuke::

rõõmud rõkatan rinda
kurbuse riputan ridadesse

nii on kergem minna
kõiksusesse igavesse
nii ma iga päev hingan
igat päeva rõõmuga hindan...
hommikul tänan,
et jälle sain ärgata
õhtul tänan,
et päeval sain märgata
lume sära ja ilma kära....
ja et minna saab ära
muredest rõõmudest,
kurbusest, igatsusest
õhtul lõpuks
unede maale

kurbuse võin vaid panna maha siia
et seda mitte oma päevadesse viia,
et seda mitte teistele laotada,
et mitte oma päeva rõõmu kaotada
kurbuse ängi ja valu sisse

keelata oma kurbust ei saa
et ta iga päev tuleb ja on taas minuga
panen siis oma valud kõik maha siia
et kergem oleks siis edasi minna
edasi minna oma käänulist teed
mille kurvide vahel on silma veed
mille kurvide vahel on palju päikest
mõnes hetkes on isegi naudingut väikest
panen oma valud kõik maha siia,
et edasi minna mulle antud teed
mille kurvide vahel ka on palju rõõmu
millest võin võtta iga päev suure sõõmu
lapsselapse kallidest tohutut jõudu saan
sõprade kallidest kannatlikkust saan
tuttava tunnustusest jõudu saan
lapsega vestlustest uut tarkust saan...
nii ma sis lähen oma käänulist teed,
kord mäest üles, kord allaviivat teed

hommikul juba laulan hinge helisema
vaimu vaprusest vastu vabisema,
naeru kurku kurisema

leinavat mind näevad vaid need read siin ja seinad,
mille vahele vahel ma peidan end
leinavat aega ongi tunda vaja,
et hiljem paremini tunda end

aeg?!

Aeg pidi parandama kõik haaavad
aeg pidi tuimestama kõik valu
aga see mis on mind haarand
on ikka ütlemata valus
iga hommikuga miskipärast
on valu veelgi suurem
kui oli õhtul uinudes
ma saaks nagu aru küll
kuidas asjad käivad
aga vaim tõrgub miskipärast
selle kaotusega leppimast..

miski mind endasse haarand on

miski mu seljas ja ümber on
miski mind aina kaasa veab
segab ja veidrasse kohta veab
miski pigistab kehas ning rinnus
sõrmedes oleksid justkui pinnud
jalgades tina
hinges raskus
oleks kui kurvastus koguaeg taskus
nagu ma kuhugi istuma jään
nagu ma kuhugi üksi jään
kukub mu ümber justkui sein
võimatult raske on kanda see lein

nii raske...

mõni hetk tahab igatsus mind ära matta ja kurbus nõretab igast mu rakust
tahaks üleni ennast raske tekiga katta ja mitte kunagi väljuda sealt pakust...

tean ja olen kuulnud, et elu läheb edasi ja lähebki, aga nii võimatu on minna edasi, ilma Sinuta...

tuli....

mul saun köeb, pliit köeb,
üks ahi köeb ja teises on söed
kui need jahtuvad, panen sinna ka tule
praegu pikutan voodil, oma silmad sulen
ja kuulan kuidas tuli neelab puid

loen;)

Praegu ise ei kirjuta vaid hoopis loen
Netist ja raamatust ja ajalehest loen
Õhtuti tihti raamatuga voodi poen
Vaatan sinna sisse, aga miskit ei loe
Ihkan päevad läbi seda hetke,
kui voodisse poen,
et voodisse poen
ja siis ma mõtlen,
et nüüd loen….
Aga silm vajub kinni, nahka väsimus poeb
Raamat silmile vajub, unes raamatut loen;)
Hommik lauluga tervitab, äratus sõnu loeb
Lõuad laiali vean, voodist välja siis poen
Hiilin arvuti juurde, oma tööasju loen…;)))

Haldjas

Su kõrval elab üks haldjas hea
Kõiki ta tunneb, kõiki ta teab
Kaunilt ta kõneleb
mõnikord sõneleb
Hoiab ja kaitseb Su eesust ja tagalat,
katab Su lauda ja kaitseb Su magalat,
seisab Su kõrval, kui valvas sõdur,
olgu Su tuju halb või tervis põdur,
ikka ta naeratab, nalja teeb,
rõõmu Sulle ja Su rahvale teeb
Ta on Sul kui kingitus , hoia teda