Üks mu headest blogisõpradest,
keda ma ükski päev külastamata ei jäta,
kirjutas ilusast sügisest, heast filmist, mida ta korduvalt vaadanud on
ja et tal käisid külalised ja pani
illustratsiooniks külaliste ilusad uued punased kummikud

See blogi sisse kanne sikutas minust välja need read:

ma nii igatsen, et keegi tuleks külla
ma nii igatsen, et keegi tahaks tulla
ja istuda ja kuulata,
kuis kõlab pasun, flööt ja klaver,
kitarr ja kannel mu
lapse huultel- sõrmedel
ma nii igatsen, et keegi tuleks külla
ja istuks minu söögitoas ja imetleks mu kardinaid,
lambivarje, laudlina
või lihtsalt räägiks,
kus ta käis ja mida teeb
ning jooks minuga koos tassi teed

ma elan suure maantee ääres
ja kõik vuravad vaid mööda
nii elu läheb mööda,
kõik kihutavad mööda
ja keegi ei astu mu
majakesse sisse ,
et istuda kord maha
ja võtta aega maha
ma nii igatsen,
et keegi tuleks külla…..