Monday, July 19, 2010

Mul paluti ühes seltskonnas

lugeda oma luulet , ma siis tegin seda
Selles seltskonnas ma seda enam kunagi ei tee, ma pidin karjuma üle jutukõmina ja keegi tõusis ühel hetkel püsti ja tuli siis mu kõrvale ja karjus telefoni nii kõvasti kui ta hääl võttis
Oli no täitsa napakas tunne
Ühes teises seltskonnas oli veel umbes selline olukord, et kui hakkasin lugema, astus keegi uksest sisse ja hakkas karjuma, kui panin suu kinni, läks ta uksest välja, kui hakk,sin lugema, tuli ta tagasi ja kisas edasi, kui keegi ütles, et ole tasa, siis ütles et ei tea miks;)))

Mingi lollakas rahva ees
Loeb mingeid sõnu
Ja niimoodi koosolemisest
Polegi mingit mõnu
Nii vastik, et sel ajal
Kui ta loeb
Kästakse vait olla
Keegi helistab mulle tasku ja
See lollakas rahva ees
Segab mu kõnet
Ja ma ei kuule ka
Kui ta kisab seal oma sõnu
Pean karjuma rahva ees
Siis Oma sõnu
Ja miskipärast rahva sees
Keegi pahaselt seirab mind
Ja see lollakas rahva ees
Loeb jälle vihikust
Mingid ridu
Ja ma jälle
pean karjuma
et mu jutt temast üle kostaks
miks need inimesed ometi
kõik tahavad rääkida
kui minul selleks isu?!

No comments:

Post a Comment