Maru vahva on hommikuti ärgata ja märgata
et elu pulbitseb mu sees ja ümber
Iga hommik toob taas uued rõõmud ja mured , päiksesärase suve päeva alguses eriti ikka vaid rõõmu, kui lolluste peale mõtteid püüan mitte raisata
Õhtu pimeduses hakkavad koos väsimusega ligi tikkuma murevarjud, siis tekkib ridu mida hommikul ei ei peagi enam päris endale omaseks
Kohtusin täna läbi ja lõhki heatahtliku inimesega ja leidsin, et peaks oma mõtteid ikka ja ikka korrigeerima rõõmsamatesse toonidess, ka siis kui õhtu varjud süngeid radu tahavad meeli tõugata.
Eile õhtuste ridade vahel on ka midagi põnevat, seepärast ei kustuta seda ka veel ära
Laupäev, 21. juuli 2007 Kell 23:44. mõnel hommikul olen vaba ja võimas kotkas
teinekord kägu kellel kurgus on okas
vahel aga kaunis ja elegantne luik
vaikne, nokast kel kadunud huik
täna hommikul olin hoopis vares hall
paks ja tähtis, kaelas soe une sall
nüüd veidi enne süda ööd
olen lind kel meeldib öö
homme hommikul tahaks olla loom
kange turjaga hobune, tubli tööloom
aga homme on kahjuks pühapäev
polegi paras töötegemise päev
vaatan siis koidikul mis tunne on
kas pühitsen päeva või olen konn
täna kuival ja homme vees
täna naine ja homme mees
tahaksin minna kuhugi kaugele
et tulla koju ja jätta minemised
ning lasta tahtmised unelaugele
ja tunda, et mõnus on olla mina ise
päikeseloojangust õhkamas taevas,
süda nii raske on hingevaevast
sirutaks tiibu korra või paar
kahjuks neid pole ja nii ma ei saa
lennata hetkekski minema ära
kuigi tahaks pea peita liiva ära
kui jaanalind kes tegelt nii ei tee
aga mina pole lind ja valin tee
mida käia veel ei oska
ja mida veel polegi ehitatud
saen siis hoopis seda oksa
millel mind istuma on selitatud