õhtu oli soe ja sume.
Seljas Sul siis siid ja samet,
huvitusin mis Su amet.
Silmas pidades Su käsi
pärisin, kas oled kunstnik?
Vaatasid siis oma käsi,
kostsid, olen elu…. kunstnik!
Taevast sinisemail silmil
sihtisid siis minu silmi
Kelmikalt Su põsis lohud,
tundsin „süda“ on nüüd ohus
Küsisin siis mida maalid,
ja kus kohas on need saalid,
kus on väljas Sinu tööd?
Ütlesid, et maal või linnas,
kuhu satun on need hinnas,
igaüks neid ikka näeb,
pilk kui pilvedesse läeb
Mõistmatult siis põrnitsesin Sind,
tundsin, nüüd küll lollitad Sa mind…
Pärast väikest vaikushetke,
olles teinud mõtte retke,
naerma puhkesid siis Sa-
kostsid:
olen tornivärvija.
No comments:
Post a Comment