Sa seisid seal

 õhtu valguses,

kui punetav 

päikese kuma.

Sa  seisid

seal selleks,

et ma leiaks

sind sealt…

Sa  isegi

 ei teadnud,

 et seisad

seal selleks,

et mina,

habras ja õrn

noor ja arg

sind leiaks…

Ja siis me läksime

koos

käsi käes,

kõrvuti

või üks ees

 ja teine  esimese järel

ja vastupidi,

läbi tulekuma,

läbi jäise järve,

läbi põletava valu,

ikka üks ees,

teine järel

või käsikäes,

või teineteise kõrval.

Sa seisid seal

 õhtu valguses,
kui punetav

päikese kuma...

Oled ammu

vana ja hall

veidi küürus

ja liipav,

kuid mu

silmade taga mälupildis

seisad sa ikka

sellel välul

 õhtu valguses

kui punetav

päikse kuma,

õhetav,

noor

ja

unistav....