Ma ei tea,

 kas olen
 sulle andestanud,

 juu siis ei ole,

 kui mind  häirib,

  et sa istud siin,

 kui elav etteheide.

Sa ajasid mind taga

kui puurist
pagenud looma,

tirisid  riideist mind

ja mõnitasid
 ja alandasid

ja võtsid ära
mu viimase raha.

Ma pidin su pärast

olema hulga aega

söömata,
 õrn, noor ja kaitsetu

nagu siis olin.

Ma ei tea,

 kas olen
 sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
kui sa istud  siin

mu kõrval,

 kole ja vana

ja ärajoonud
 ja räpane,

 kui elav etteheide,

tuleb mulle meelde,

kuidas  sa
30 aasta  eest,

olid ülev ja ülbe
hirmutav ja võimukas,

mis on sööbinud ,
mu mällu

kui karjuv ebaõiglus

 ja ülekohus.

Ma ei tea,

 kas olen
sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
 kui sa istud  siin

mu kõrval
on taas valus,
on taas hirm.

Ma ei tea,

 kas olen
sulle andestanud,

ju siis ei ole

sest iga kord,
 kui sa istud  siin
minu kõrval
 kui elav etteheide,
imbub minusse
teadmine,
et ma
 ei oskagi vist
veel andestada...