ma hommikuti

katsun varbaga,

 et kaugel on see suvi

 ja käes kas juba kevad

kuid  varbad sinised on külmast

kui üle õue lähen

 ja sõrmede all sõre rahe

kui muru katsuma ma lähen

siis aknast piilun päikest

hommikuti,

et kas juba saab

minna paljajalu üle muru

see talv ei kuidagi ei lähe

veel oma teed ja

kevad

piilub metsa tagant

lilli silitades

krookuseid ja

kellukaid

taas sala avades

nad oma silmad