Juba emaüsast

ta  kui lahkus

 vastu tahtsi

vastu loodusseadust

Nagu teades,

 et siin ei oota

 teda lahkus,

et keegi ei taha

 teda siia ilma,

et ükskõik

 kuidas ta on,

 ikka riivab silma..

Et on hoopis isemoodi

 hing õrn

 ja vaim hõrk

 ta siia loodi

Ema teda väga

 endale küll tahtis,

kedagi ta armastada tahtis,

kedagi, kes on ta moodi,

aga ta sündis

 hoopis omamoodi.

Keha  õbluke ja vaim vaba,

mida keegi ei sallind aga.

Ema lihvis siis teda hullu moodi,

et ei paistaks ta teistel silma,

et ta sobituks siia ilma.

Sai siis vaevatud ta vaim ja keha

õiget inimest  ema tahtis teha

oli jonnakas ta hing ja keha

ei tahtnud kuigi järgida ema.

Ta ei  mõistnud

 miks peab olema

 kui teised,

sest tema on tema

ja teised on teised.

Surus ennast siia sinna

kuid ei olnud pragu

kuhu oleks ta siis mahtund

Igalt poolt paistis välja,

riivas silma ja tehti nalja

et on kole, et on rumal...

 

Luges ennast ta siis ära,

muremaalt  ja valust ära

luges ennast muinasjuttu

kuhu sukeldus siis ruttu...

Aga ikkagi ta pidi

käima koolis,

 käima kooris.

Tehti haiget igat pidi,

sest ta oli isemoodi,

Polnud kuskil seda pragu,

kus ta täpselt ära mahuks

Leidis endal mõne koha,

kohe oli keegi kohal-

Oled rumal oled vale,

võtad ära minu ruumi,

oled äkki minust parem...

Kui sa oled siin ja praegu,

vaatama siis mind ei vaevu

enam keegi...

Jälle otsis lohutust,

 Leiaks endal kohta kus

ei oleks pinnuks silmas,

oleks koht tal selles ilmas...

Leidis mõnda oma sugust,

kel ei olnud aimu ohust,

et ta võiks võtta endal

ära kellegi valguse ja koha

Püüdis mis  ta püüdis,

oht tal ikka  kuklas hüüdis-

Oled vale oled rumal,

maha jätnud sind on Jumal.

Tegi tööd ja nägi vaeva,

aga kohta polnud maal ei taevas,

kus ta oleks ära mahtund

Vaenajad ei ära jahtund,

ükskõik kuhu sisse astus,

kadetsejad olid kannul,

võtad mehe, võtad õhu

võtad koha,  rahu lõhud..

Ta ei tahtnud teiste meest

ega seista päikse ees, 

tahtis olla lihtsalt ise,

armas õrn ja mitte tige.

Ta ei tahtnud  jääda koju

oli nagu pekstud lojus,

keda kõik siis  nokivad.

Öeldi alga puhtalt lehelt,

aga kust ta võtab selle lehe,

seda öelda ei osatud

Öeldi  tal, et anna andeks

mida anda kui  ei anta

seda talle hoopis andeks,

et on lihtsalt isemoodi,

et ta siia ilma loodi

vaimult vaba, hingelt rikas,

et ta  oma kohta ikka ihkab...

Igaüks kel silma jääb,

tahaks teda maha teha,

tahaks põrmuks lüüa keha,

mis on talle kaasa antud.

Mõnikord  siis äkki tundus,

et leidnud oma nišši,

kuid siis ikkagi

 ei klappinud seal miski.

kas oli liiga peenike

 või oli liiga paks

oli liiga vana

 või oli lihtsalt  liiga laps.

Mõnikord klappiski

 keha  ja keel

aga siis äkki 

muutsid nad meelt,

ei tahtnud astuda

 ühte sammu

temaga keegi juba ammu,

ta ei saanud äkki  aru,

 et keegi  teda ei soovi

ühel hetkel leidis ta

 end üksi tühjalt hoovilt

See kes polnud üldsusega

 ühte meelt,

hääletas jalgadega ,

 ega kasutand keelt

seismaks hea tema eest...

Aga ta ei tahtnud olla ohuks

nii ta siis istus aga üksi kodus

ja nuttis ja halas ja heitis meelt

Talle öeldi et ei tohi karta

Talle öeldi et  vastu hakka

Aga ta ei teadnud mida ja kuidas

Kui ikka ja jälle

Sai võmme ta seal

Kus ei osanud oodata ilma peal

Kui polnudki enam kuhugi minna

Ei läinudki istus ta kodus ilma

et oleks end kuhugi toppind

et oleks raskusi trotsinud

ja otsinud puhast lehte…

 

Seal aga hakkas tal kitsas,

 ta ihkas  ilma ja inimesi

Ihkas inimlikku soojust

Inimlikku sõprust,

 mida keegi

ei toonud

Talle lihtsalt niisama

lihtsalt koju