Ma kirjutasin sulle pika kirja

Siis kustutasin selle ära lõpuni

Sest kirjutada sulle sellist kirja

Ei ole mõtet üldse nagunii

Ma tundsin  ennast sinu kõrval

Kui väike  , rumal harimatu plika

Sa arvad ennast oleva nii vana

Et öelda võid mis sobib ja mis kena

Aga mind ei tohi kamandada

ma tahaks sellel hetkel olla tangutera.

Kui keegi hakkab ütlema,

just seda, mis mul on juba teoksil

Mind koolitati väiksest peale

käima sirge seljaga

ja istuma kui krahvipreili

Ei  pane kunagi ma laua peale

oma küünarnukke ega kõhtu

Ei sega jutule ma vahele  ei kisa

Ma räägin selgelt vaikselt,

 ortograafiliselt õigesti

Mu riietus on viimistletult visalt,

et sobiks tänavale,

 teatrisse ja sinna kus on inimesi

Ma kannan  enamasti kaasas

 vahetuseks jalanõusid

ja minu peale ei pea

  kulutama plastmassnõusid

Ma pühin nina riidest rätiga,

kuid mitte  varrukaga ega käega

Ja  olen igatpidi  viisakas ja ontlik

Mul on küll kaasas ala palju asju,

kuid igal asjal uksest lahkudes on oma koht,

et oleks meeles, mis ja kus see oli.

Ka juhtub vahe ununema mõni asi,

kuid see on siis,

 kui keegi  segama ja kamandama kukub,

mu sisse harjunud rutiini.

Ma kirjutasin sulle pika kirja

siis kustutasin selle ära lõpuni

Sest kirjutada sulle sellist kirja

ei ole mõtet üldse nagunii

Sa mõtled ikka,

et olen ennast täis plika,

keda tuleb õpetada,

õpetada, õpetada…
 ja see ajab minu hirmus vihale
ja kui me kunagi veel kohtume
 siis istun sinust hästi kaugele...