Ta

 kõrval on mõnus,

 ta käed loovad kulda,

 kasvõi maarammust,

  ta poole saab vaadata üles,

 ja tunda end väikse

kuid  kaitstuna

ta olemine on muhe ,

ja kui on mure

ta selgitab selle

ja välja tuleb

plaanidega,

 mis endal pähe ei tule

Kuid ta sõnad  on vahel, 

nii kuradi valusad

ja mõtted võimatud taluda,

kuid kui ta nurrub mu kõrval,

ja unustan nõnda,

 hetk tagasi ta

 vaimu mul valutama pani.

Me koos käinud

 palju teid,

mõned neist

 käänulised ja kõverad,

 üles ja alla mäest

 meid viinud need

teed.

Me  pea uppunud olnud

 ja taas välja tulnud

ja ikka kõike  koos

 ja käsi käes,

rühkinud.

Ta istub mu kõrval

Ja nohiseb õrnalt

Ja ma tean

 et temata

 sammuda sammugi

 ei taha ma.