...

Ilm pisaraid aina valab ja valab

 ja mina neis pisarais üksi halan

õunalõhnalises rõskuses

uhan  oma enda silmavett

 sügisöhe

hing valutab varrukais

õmblen neid aina pikemaks

et nad mu käsi ei valutaks

varrukais

tohutu igatsus matab ja poob

püüan rõõmsamaks mõelda

 päevi ja tunde ja  nädalaid kuid

põletada valu ära kui ahjus puid

ahastus  aga mu ümber

 kui kangast koob

millega katab mind

millega matab mind

oma raskuse alla