Lävel

Sa kutsusid mind tuppa,

kuid unustasid ukse avada.

Nüüd seisan lävel nõnda nukralt,

ei tea kas sulgeda või avada

 see uks, mis justkui lahti, aga lävel

saan aru, et päris lahti see ei lähe.

 Kõik käivad  minust mööda

ja  astuvad must üle,

ega märka, et ma seisan ikka lävel.

Ei   ole toas,  ei ole väljas,

ma olen söönud, aga ikka näljas,

nii seisan kurvalt sinu  lävel

ja elu voolab lihtsalt mööda…

Sa märkad minus ainult kesta

ja heidad ette , millest mina ei tea midagi,

see jant ei saa nii enam kesta,

sest  kõigest kasu ei saa keegi midagi.

Kui saab  ära vaevatud mu hing,

sest kahe vahel olekust,

on liiga kallis olnud tühisuse hind,

vaim juba kõigest sellest kolletub…

Ma olen kaua olnud lävel

ja trügind tuppa küsimata  luba.

Nüüd aga lihtsalt  ära lähen

sest olen liig kaua ootand juba…