Kui oled midagi kaotanud,
siis oskad seda ehk paremini hoida,„Mari ja Jüri“
Mari oli meeletult tormakas, energiline, lahke ja särtsakas naine.
Kui ta veel koolipinki nühkis, ütles ta klassijuhataja:“ Mari sul om küll ilm tuubriga sälan“.
Pere noorima tütrena ja vanainimeste lapsena, suundus ta peale seitset klassi Tartu õpingutele.
Et ennast ise ära elatada, töötas ta haiglas öövalvetes sanitarina, sest kolhoosnikust vanal emal endalgi kitsas.
Suhteliselt pikk, blond, kullipilgu ja ninaga, särtsu täis tüdruk, oli paljude lemmik. Mari suhtles nii kirjanike, õpetajate arstide, kui ka linna põhja kihi poole pürgivate isenditega.
Nii olles kord tantsu ja napsulembeliste seltskonnas, kohtus ta ühel õhtul enne peole minekut Jüriga. Mari hiljem ütles, et kui talle keegi sel hetkel oleks öelnud, et ta Jüriga kunagi abielus on, oleks ta sellele inimesele suhu sülitanud. Mari oli seadnud end mugavalt mingile kõrgele lauale istuma ja kõlgutas oma ilusaid pikki sääri, kui astus tuppa üks lokkis peaga, punaste põskedega, Mari meelest pisike äbarik noormees, kaabu peas ja nägi välja nagu väike päkapikk. Eelnevalt oli öeldud, et tuleb Jüri, kes on väga ilus mees, üliõpilane ja jõukast talust pärit ning väga äge sell.
Mari siis oli sealt ülevalt alla vaadanud seda päkapikku ja mõelnud, et asi kah, keda elevusega oodata.
Mari oli kõigele oma erisugustele tuttavatele vaatamata aga 22 eluaastani süütu ja puutumata tütarlaps, mõned sõbrad isegi narrisid teda, et nii vana ja süütu veel.
Jüri jälle oli kuulnud, et Mari väga pipar ja nägi eriliselt vaeva ta ümber sõrme keeramisega.
Mari siis mõtles, et kui see süütus nii häbiasi on, siis tuleks tast ruttu lahti saada.
Kui aga temp tehtud, oli kassiahastus kallal, Marile tundus, et terve maailm nüüd teab, mis temaga juhtus. Ta ei teadnud, kas ta Jüri armastab, aga kui Jüri julges teha abieluettepaneku, oli Mari ruttu nõus, et muidu ehk ei saa iial enam mehele.
Nii nad siis abiellusid: äkki ja septembris, pruut musta kleidiga, salaja, kahekesi ja peo pidasid Jüri tädipoja sünnipäeva lauas, mis juhtus samale päevale.
Kaks õppurit hakkasid koos pesa punuma.
Ükskord kui stipipäev kaugel, toiduvarud otsas, kõht tühi, kõnnivad Mari ja Jüri, mööda Veeriku linnaosa, Jüril oli seal erakas.
Oli kevad ja aedades kasvas igasugu rohelist.
Ühes aias lokkasid ja rohetasid kutsuvalt äsja kasvama läinud kapsataimed.
Mari kurtis, et nii on kõht tühi ja Jüri arutas kuuldavalt, et kodus pole midagi süüa - sink on otsas, kartul otsas, munad otsas...
Ehk leiab ühe muna ja kartuli ning imepisikese porgandi jussi, singist on järel vaid tühjad kamarad, ehk on ka pihutäis tangu.
Maril läksid silmad särama, et siis on ju kõik hästi, et kui sest aiast, mille äärest nad mööda kõndisid just, korjata mõned noored kapsalehed, saab kokku imelise supi, kapsataimedega ei juhtu midagi , kui igaühe küljest üks leht napsata aga nemad saavad kõhu täis.
Näljased noored palusid mõttes andeks aia perenaise käest ja korjasid endale õhtusöögiks mõned kapsalehed.
Läksidki siis Jüri korterisse, Mari keetis ära selle supi- kamaratest sai puljongi, üks kartul ja porgand ja näpuotsatäis tangu oli paras lisand kaheinimese supiportsu sisse, kapsalehed ribadeks, lõikasid keedumuna supile sisse ja imehea supp sai.
Jüri rääkis hiljem kõigile oma sõpradele, et milline tüdruk, eimillestki tegi sellise söögi!!
Elu tegi igasugu käänakuid, Mari ja Jüri kolisid ühest linnast teise, vahetasid töökohti ja elukohti.
Jüri armastas naisi ja napsu, Mari aga korda ja puhtust üle kõige ning autoritaarselt ja valjuhäälselt seda kõike nõudes.
Seitse korda kolis Jüri Mari juurest ära ja sama palju kordi ka tagasi
18 aastat oli koos elatud, kui Jüri viinaviga juba väga elu segama hakkas . Üks tuttav arst vaatas Jüri silmadesse ning katsus kõhtu ja ütles: “Mees kui sa pärja raha korjama ei taha hakata, siis viinajoomine tuleb küll päeva pealt maha jätta.“ Jüri ei tahtnud pärja raha korjata, päevapealt joomist maha jätta ka ei jaksanud, aga suure pingutamise peale oli ühest hetkest saanud temast täitsa karske mees.
Mari ikka kiitles, et tema mehel oli vanasti kolm naist: klaasist, rauast ja luust-lihast, et nüüd siis vaid kaks, et see klaasist naine sai maha jäetud.
Jüri oli kuldsete kätega mees, Mari-Jüri kodu oli täis Jüri kätetööd : mööbel, keskküte, telerid, raadiod, makid …
Maamajale ehitas: korstnad, ahjud ja pliidid, majale pani uue välisvoodri, saunale teise korruse ja ladus uue seina, maa peale ehitas keldri, aeda aiamaja kamina ja pliidiga, aias podises endatehtud traktor. Polnud tööd, mille peale need Jüri käed meistrid polnud.
Oma riideidki parandas ise, öeldes et pottsepa tütre kätte ei saa ta oma riideid usaldada;)
Mari isa oli olnud omal ajal tuntud ja nõutud pottsepp.
Maril aga oli kiire, ikka ilm toobriga seljas. Viiekümne viieselt jäi ta pensionile, asus elama maale: kasvatas parte, kanu, lambaid, sigu ja lapselapsi. Haris aiamaad ja aeda. Luges ja vaaritas. Mari maja ja korter oli täis raamatuid, iga palga ja avansipäev tõi koju paar raamatut toidust punnis turukoti peal.
Pensionärina oli ta kurb, et raamatute jaoks enam raha ei jagunud.
Kui lastele külla sõitis, küpsetas enne mitu päeva: karbonaadi ja parti, leiba ja saia, kotlette ja pirukaid …
Võttis lapselapsi alati enda juurde suveti ja kogu aeg oli tal kiire.
Kord üks lapselaps küsis, et „nana“, kas me lähme bussi peale, et ruttu peab tegema.
Režiim oli tal paigas, söögiajad ja magamisajad täpsed, elamine puhas ja korras nii, et põrandalt oleks võinud süüa.
Reedel ootas ta Jüri linnast endale maale appi, esmaspäeval saatis ta kaasa nädala jao valmis tehtud toitudega teele, töönädalat veetma.
Ühel reedel aga Jüri maale ei tulnud.
Talle oli keegi maanteel autoga otsasõidu teinud ning ohvri teele surema jätnud, lõpuks suure appi hüüdmise peale, kutsus keegi lähedalt majadest kiirabi ja Jüri lamas lõpuks Maarjamõisa reanimatsioonis koomas.
Mari oli paanikas, ta oli aastaid arvanud, et elab mõistuse abielu, aga nüüd tundis, et ta on end koguaeg petnud, ta ei oleks osanud ilma Jürita elada.
Ta tormas haiglasse, istus tundide kaupa Jüri voodiserval, hoidis kätt ja jutustas, mis vahepeal toimunud oli.
Arstid ütlesid, et lootust pole, et Jüri toibub ja kui toibub, siis päris tublit elulooma tast enam ei saa.
Mari ootas ja lootis ja istus aga Jüri voodiserval.
Ühel päeval olid Jüril silmad lahti, aga ta ei tundud Mari ära.
Ta ei tundud sel hetkel ära peale oma tütre kedagi. Mari vahutas solvumisest, aga ei jätnud Jüri.
Mari jooksis oma maakodu ja Jüri vahet, masseeris meest ja võimles temaga, sikutas Jüri voodist välja jalgele ja jalutas temaga „kitse“ najal.
Tasapisi Jüri mälu ja keha taastusid.
Jüri suutis juba autot juhtida ja sai endaga enamvähem hakkama, kui Mari kiirustamine otsa sai.
Sest aastaid „krabi“ küüsis vaevleval proual ei jagunud energiat enam nii palju, ühel ilusal suvepäeval lakkas Mari kiirustav süda löömast.
Sel kuumal suvepäeval, peale tublit lõunat, Mari armastas süüa ja süüa teha, asutas end ta lastelastega ujuma jõe äärde. Maakodust jõeni oli 800 meetrit ja see matk tundus juba alguses üle jõu.
Kui talle öeldi, et võiks minna ehk tagasi , vastas ta, et ei ole midagi. Kui ta aga astus kuumast leitsakust jahedasse jõevette, sai Mari aeg otsa.
Jüri jäi üksi, nad olid astunud kaua ühte rada, kui käänulist tahes, aga seda oli ikka olnud aastaid, sel sügisel oleks saanud kooselatud aastaid 37.
Jüri leinas Mari aastaid. Kui ta pidi lahkuma nende ühisest kodust, korter tagastati omanikule, elas ta peaaegu 10 aastat pakkide otsas, ootas surma.
Kui Mari veel elas, ütles ta, et kui Jüri peaks üksi jääma, hakkab mees kas jooma või raha koguma. Esimesega neist pole Jüril miskit tegemist, tervise pitsi sünnipäeval võtab, sellega kõik piirdubki, aga viimases oli Maril õigus. Jüri ei suuda kuidagi midagi raisata: sokke parandab ta niikaua, kui need veel kuidagigi koos püsivad, riideid kannab sõnaotseses mõttes ribadeks, öeldes, et kes teda ikka vahib, peaasi et puhas on, toitub ta säästu režiimil, sest vanainimene ei peagi palju sööma. Ühel päeval tundis ta, et aitab suremisest, aeg on elama hakata. Ostis endale automaatpesumasina, mobiiltelefoni ja televiisori, mis näitab digi tv-d : masinatega on ta ju lapsest saati sõber olnud.
Pakkis lahti: raamatud, makilindid ja pildid.
Aga papi elab üksi ja kui ta Mari haual käib, siis räägib kadunud naisukesele, et mida Mari teda küll elule päästis, kui hoopis ise ennem ära läks.
Asetab kääpale õiekese, riisub platsikest ja vangutab pead.
Selle sügisel oleks kooselatud olnud juba 59 aastat, kui Maril nii kiire poleks olnud.
81 aastane Jüri peab ikka justkui Mari režiimist kinni, igal tegevusel on oma aeg, koht ja kellaaeg nagu siis, kui Mari elas. Jüril aga pole kiiret, ta tegutseb tasa ja targu, ei kurvasta enam, rõõmustab laste ja lastelaste üle, on vahva papi.
1.oktoobril süütab küünla, istub oma köögis üksi laua taga, vangutab enda kombel pead ja lõikab lahti tordi, sellel päeval oleks ka Mari saanud ka 81…
Johanna Marie Falkenberg - Saks
Ei ole tõesti enam seda sädet,
mis 40 aasta eest,
ma aga kuskile ei lähe,
Su armsa sooja pilgu eest,
Su kõrval aina rühin minna,
me ühist konarlikku teed.
Kus tihti muresid ja rõõme,
kust haaran kaasa aina sõõme,
koon kokku meie saatuse,
ja laulan laule soojusest ja hellusest
Ning katan Sind
ma hoolivuse kangaga,
et oleks samm sul kerge
ja vaba hingata
me ühes mindud eluteel ...
on tänapäeval moes elada,
kord kokku-lahku,
lahku-kokku
sealjuures lüüakse veel lokku-
mis juhtus, kes süüdi,
kes pole süüdi...
On lihtne minna kokku -lahku
ja siis jälle lahku-kokku
ja uskuda, et suhe uus
viib mured, mida kaasas kannad,
kuid kui sa mõttemalli muuta ei taha,
siis vanad mure uute suhtesse
taas kannad
ja hakkab jälle vana nali
kord kokku kord lahku
ja jälle kokku ja jälle lahku...
