Ei ole tõesti enam seda sädet,

mis 40 aasta eest,

ma aga kuskile ei lähe,

Su armsa sooja pilgu eest,

Su kõrval aina rühin minna,

me ühist konarlikku teed.

Kus tihti muresid ja rõõme,

kust haaran kaasa aina sõõme,

koon kokku meie saatuse,

ja laulan laule soojusest ja hellusest

Ning katan Sind

ma hoolivuse kangaga,

et oleks samm sul kerge

ja vaba hingata

me ühes mindud eluteel ...

on tänapäeval moes elada, 

kord kokku-lahku, 

lahku-kokku

sealjuures lüüakse veel lokku-

mis juhtus, kes süüdi,

kes pole süüdi...

On lihtne minna kokku -lahku

ja siis jälle lahku-kokku

ja uskuda, et suhe uus

viib mured, mida kaasas kannad,

kuid kui sa mõttemalli muuta ei taha,

siis vanad mure uute suhtesse

taas kannad

ja hakkab jälle vana nali

kord kokku kord lahku

ja jälle kokku ja jälle lahku...

 Mustvalgel nähtavat juttu

me pöörame pea peale

ja saame aru oma moodi

ka ei taha sugugi uskuda

seda mis kirjutatud on

vaid seda,

mis me aju genereerib

ja justkui kivistab

 

Ma tean,

et kõik läheb mööda

aga vahel ma ei tea

kuis olla

mida mõelda

või öelda

kõigil on iseendaga

nii palju tegemist,

et nad ei pane tähele,

kui nad on astunud

kellestki üle või peale,

mööda minnes riivanud,

tõmmanud lahti

kellegi vana haava,

sõkkunud kedagi jalge alla,

et sealt siis

ise kõrgemale ronida

mis te jooksete

pead laiali otsas

kuhu te tormate

üle laipade

ei ole aega

vaadata,

mis selja taha jääb

sa kuulad,

kuidas lubatakse

hoida uksed suletud

ja asjad hoitud

ja sa lähed minema

ja jätad uksed pärani,

sest sina ju ei lubanud

hoida teiste asju

sul pole sellega asja

kuhu sa jooksed

pea laiali otsas

üle teiste laipade

viskad välja

sõnakõlksu

ja ei vastuta

ja kes pihta sai

peab seda

kaasas tassima

või järgmisele

viskama tassida ?

 

Ma katan kodus

kaunilt laua

ja panen küünla põlema

ja mõtlen kadund kallitele

ja ei pea üldse põdema,

et haua peale minna ma

ei saa,

sest kalmud kaugel

ja tuld ei suuda süüdata

ma haual,

kus puhkavad

mu vanemad

 Ma vahel mõtlen

et räägin vist
lindude keeles
mida inimestel
mõista on raske
Ma vahel mõtlen
et ongi hea
rääkida lindude keeles
end linnuna

lendama lastes

 

Kuidas sa elad,

kus sa elad,

millest sa elad ja hingad,

mis on su mõte ja innustaja,

kui hommikul ärkad,

mida sa tahaksid näha ja tunda,

mida tahaksid teha ära,

mis siis saab,

kui sind enam pole,

mis sinust järgi jääb,

kas keegi sind mäletab,

ka siis kui oled tuhk?

Kas sellest ikka piisab,

et magad, sööd

ja töötad ja magad

ja sööd, jood ja töötad

ja see mis teed

süüakse ära

ja järgi ei jää muud

kui muld...

Kuidas sa elad, 

millest sa elad,

millest sa hingad,

mida sa tunned,

või tahad tunda

mis sind innustab

või ei innusta???!!

Mis sinust saab?!

POOL ÜKS ÖÖSEL

Valutas keha ja magada ei lasknud, vahetasin poosi aga valu ei lahtund ja siis kirjutasin...

 Mu tuba oli umbsust täis

ja umbsed olid ka mõtted,

meel meenutas valu teid

ja kurbluse radu käis.

Avasin akna,

 avasin ukse,

tuppa tuli,

 looduse tukset

linnu laulu

 ja tuule turma

maantee mürinat,

 lillede hurma...